Prükki ehk kuidas muremõtted lahenduse leidsid, aga ikkagi mitte päriselt

Ei saanud taaskord magada.
Rullisin linad kortsu ja vaatasin pimedas lage.
Kuulasin kuidas tiirased kassid õues räuskasid nagu kurjast vaimust vaevatud lapsed.
Siis panin tule põlema ja hakkasin raamatut lugema. Lugesin raamatu lausa läbi. Aga und ikka ei olnud. Väsimus oli, aga silmad kinni ei püsinud.
Panin tule jälle kustu, et ehk ikka tuleb uni.
Ei.
Kuulsin hoopis kuidas keegi eriti usin naaber hakkas varavalges (tegelikult ei olnud valge, vara oli küll…kas see on siis hilispime?) midagi praadima. Susinal ja raginal praadis hea tükk aega. Ja siis vist sõi. Ei tea, seda osa ma ei kuulnud.
Siis hakkas keegi karmi(lt) luuaga tänavat pühkima, kaaps-kaaps.
Siis ilmusid esimesed müügimehed, kaeblikult “paber” ja mingit kannadakeelset aedviljanime venitades.

Ja kogu see aeg üritasin MITTE mõelda kõigele sellele, mis mind suure tõenäosusega üleval hoiab. Muremõtted lähituleviku pärast. Suur mure on kahest poolest kokku pandud…on mure selle unelmakooli pärast, kuhu sisseastumiskatsed kõige ebasobivamal moel toimuvad – 7000 kilomeetrit lääne suunas…ja mitu korda ja… Ja ikkagi oleksin valmis organeid müüma, et lennupiletid vajalikeks hetkedeks osta.
Ja siis on see teine pool murest – kuidas oma suurejoonelistest ja kodu poole püüdlevatest plaanidest siinse(te)le kalli(te)le inimes(t)ele rääkida.
Ja mis edasi? Ja mis varuvariandid on, kui unistused täide ei lähe.

Lõpuks jäin ikkagi müra ja murede kiuste mõneks rahutuks tunniks magama. Ärkasin siis ja hakkasin hämaras köögis kartulisalatit tegema. Täiesti meditatiivne on see kokandus, mida ma siin harrastan. Mõni teeb hingamisharjutusi ja retsiteerib mantraid, mina segan toitu ja katsun mitte sõrme lõigata.

Ja siis tööle. Uuel aastal uue hooga, juba kibelemas puhkusepäevi küsima kui peakski nüüd korduvaks kodukäimiseks minema, kui saabus lahendus.

Lahendus oli tegelikult saabunud juba mitu päeva varem, aga põhjustel, mida ainult Bill Gates ja IT-kuradikesed teavad, ei saanud ma sellest varem teadlikuks.
Vastus koolist, mis oli minu e-postkasti rämpsufolderis oli lihtne ja lakooniline: Aitäh et proovisid, aga ei aitäh.

Sõnaga, reise ei pea enam planeerima ja raamatuid minu jaoks enam otsida ei ole vaja. Aitäh senise abi eest.

Mis järgmiseks? Tühi on olla.