Põlesin pühas tules

Muuga sadam kutsus laupäeval külla, sai teine vist 25 aastaseks. Ega mind muidu vananevad kaid ei huvita, aga seal pidi Svjata Vatra esinema ja see huvitab küll. Ikka kohe väga. Peale seda kui esto-ukraina moosekante Merepäevadel näha ja kuulda sai, olen neist täiesti võlutud ja võimalusel neid uuesti näha – absoluutselt pidin minema ju. Isegi kui see tähendas kuskil Muugal kolamist.
Sõitsimegi Katiga 34A-ga kuskile aedlinna, hakkasime etteantud suunas jalutama ja üsna pea jõudsime sadamasse. Parkisime pepud värskelt niidetud platsile, üsna lava ette ja nautlesime-jämmisime Svjata etno-slaavi-rütmide taktis jupp aega.

Ühel hetkel ütles aga Ruslan, “Püha tule” laulja, et vot, nüüd hakkame tantsima. Hüppas lavalt alla, ulatas mulle käe ja vot, siis tantsisimegi Muuga rahva rõõmuks.

Mina oma kahe vasaku ja kange jalaga, tema kannatlikult mulle samme õpetades.

Täielik toredus.

Muide, pühas tules põlesin ma ka kolmapäeval ja neljapäeval, aga sugugi mitte nii meeldivalt. Kolmapäeval olime kultuursed ja käisime Sõpruse kinos Tarkovski Stalkerit vaatamas. Teate. Ütlen ausalt, et ma ikka nii vinge humanitaar ei ole, et selliseid filme õiglaselt nautida oskaks. Sümbolid lähevad must kaarega mööda ja suurem osa filmist on koleigav. Peaaegu jäin Merli õlal magama.
Neljapäeval maksin ka mingit kuraski karmavõlga, kui Merli ja Ilmariga Soodevahesse kolama läksime, minul ikka kinoriided seljas (teksaseelik ja valged sukapüksid). Soodevahe, kes ei tea, on Tallinna lennujaama-tagune ala, kus need vahvad daatšad on ja kust lennukite tulemist-minemist vaadelda saab. Muuhulgas on sinna rajatud ka SoMu (ehk Soodevahe muuseum) ja muid toredaid kultuuripunkte…

Muuhulgas on seal ka miljarsadatuhat sääske, kellele kõigile valged sukapüksid meeldivad!

Tagajärg

Reedel läks asi sutike paremaks, kui Greete retrohõnguliselt Linda tänava köögis sünnipäeva- ja Ele makakaitsmise puhul süüa ja juua andis, linna parimat seltskonda pakkus ja nalja nabaauguni sai. Palju õnne kõigile!

Advertisements