Rahvas nõuab tsirkust ja leiba

Seletuskiri teemal “Kust me kasti leiba saime
ja miks ma võib-olla mingil päeval telekas olen”

Et kõik ausalt ära rääkida, pean vist alustama sellest, kui jätsin Pireti omapead ja putkasin lihavõtmisreedel hoopis Raplasse. Mängisin rõõmsalt köögilaua ääres Scrabble’it ja üldsegi G9 peole ei läinud, nagu oma korterinaabrile “Noh, miks ka mitte”-stiilis lubanud olin.
Kui ma laupäeval peale pikka shopingutuuri Vaskmajja tagasi jõudsin, oli kodus ainult kass.
Lükkasin teksad jalast maha, tudukombe selga ja viskusin voodile eesmärgiga õhtuni tukkuda.
Olin vist just-just magama jäämas, kui Piret helistas. Selgitas mulle üle bussimüra, et ta läks ikkagi oma ürgkoju, aga üks kutt peaks talle mingi koti tooma ja ei tea millal, aga kui ma veel natuke aega kodus olen, siis ta annaks talle mu numbri ja siis see kutt helistab ja annab selle minu kätte.
Mõmisesin midagi nõusolekuks ja panin toru ära, lootuses, et kutt kohe ei tule ja saan ikkagi sutike magada.
Natukese aja pärast helistas Piret uuesti. Seekord bussimüra ei olnud, aga jutt oli sellevõrra segasem, kuna teemaks tuli kastitäis leibu, mille kohta ta muud ei osanud öelda kui seda, et ma need koos kotiga saan ja siis vist pean selle eest raha andma. Küsisin kas ma pean oma raha andma. Piret arvas, et ilmselt mitte. Ma ei osanud midagi arvata ja ütlesin okei.

Proovisin uuesti magada.

Viieteist minuti pärast helistas noormees, kes tutvustas end Ivarina ja ütles, et tuleb kohe Piretile kotti tooma. Ütlesin et okei, ma tulen alla. Selle asemel, et toru ära panna, küsis noormees, kas ma olen nõus paar sõna kaamerasse ütlema.
Ma ei osanud esimese hooga mitte midagi muud öelda kui: “Nojah, ma kammin siis pea ära.”

Ajasin end voodist välja ja mõtlesin, et tõmban lihtsalt saapad jalga, aga võimalus, et videosalvestus minust punases onesie’s kuskile lekkida võiks viis minu ja mu edevuse ikkagi selleni, et panin teksad ja mantli.

(Parim otsus sel aastal.)

Lonkisin trepist alla ja õue, kus oli üks auto. Vaatasin uudishimulikult aknast sisse, mispeale auto kiiresti minema sõitis.
Oli vale auto.

Õige tuli paari minuti pärast. Autost astus välja ilus poiss ja ütles mulle tsau. Ütlesin tsau vastu ja siis jäi pilk pidama tema auto taha parkivale ERR kirjadega bussile…

…kust tulid välja kaameramees, valgustaja ja suure karvase mikrofoniga mees ja veel kolm inimest, kes askeldama hakkasid.

“See on Ajujahi saate jaoks,” selgitas kotitooja-poiss sõbralikult. “Ja sa peaks mulle selle andma,” ütles ta mulle 50-eurost ulatades, “Ja ma annan sulle vastu kastitäie leiba.”

Täiesti loogiline.

Järgmine moment juba kaamera käis ja astusin kotti võtma. Ja siis leiba. Ja siis selgus, et leiba ei saa kastiga anda, nii et Ivar ladus need kõik kotti, mis jäi väikeseks…ja järgmine moment oli mul süle leiba täis ja nihkusin kaamerasilma alt minema, et noormees saaks oma äriideed tutvustada ja…siis juba oligi asi läbi ja üritasin meeleheitlikult meenutada, mida ma rääkinud olin. Ja siis tulin leibadega tuppa.

Ja kõik.

Telekas näeme.