Maharajastan: Jaisalmer – kõrbekuninganna Priscilla ja liivalossid

See kõik algas 16ndamal kevadkuu hommikul, kui Bangalore lennujaamast Delhi poole vihisesin, edukalt lennujaamas kõiksuguseid pettureid (peamiselt rikšajuhte) kõiksugustesse pimedatesse kohtadesse saatsin, et lõpuks südamerahuga lennujaamaterminalide vahelise bussi peale istuda ja Urmile rah-vah-lendudesse vastu minna.
Rõõmsalt saimegi kokku ja seadsime kohe sammud (ja üsna pea ka takso) Bikaneri maja poole Delhi kesklinnas, kust pidavat bussid Rajasthani väljuma.

Bikaneri maja on peaaegu nagu Rajasthani saatkond, kus tegeletakse kultuuri ja pärandi edendamisega ning kust väljuvad tihedasti bussid kõikjale Värvide Maale.
Hetk mõtisklust kas tühi kõht kaalub üles hilisema bussi peale mineku – ostsime vett ja lootsime parimat – ning istusime järgmise Jaipuri bussi peale.

Selline vahva AC buss meid Roosasse Linna viiski, nukud ja kaamelid külje peale trükitud

Bussireis kestis viis tundi ja sisaldas peamiselt tukkumist ja aknast välja vaatamist. Üle kolme osariigi piiride vurades – Delhi, Haryana ja Rajasthani – jäi silma igav loodus ja lugematud väikesed asulad,  mis näikse kõik olevat samamoodi alguse saanud:
Kõigepealt ehitab keegi tarkpea-ärimees tee äärde pisikese presendist ja õlgedest dhaba, kus möödujad saavad suitsu ja teed, vahest väikese ampsugi teha. Seejärel kolib ärimehe pere dhaba taha väikesesse majja. Siis tekivad neile naabrid ja üsna pea ehitatakse sinna tankla. Ja nii see muudkui laieneb, kuni saab lõpuks korralikuks külaks.
Tee ääres hakkas veel silma kentsakas väljapanek – sõiduradu lahutava tellistest äravoolurenni äärtele oli hoolikalt laotatud kilomeetrite viisi päikese käes kuivavaid lehmakooke! Kes korjab hagu, kes s***a…

Jaipuri bussijaama jõudes leidsime esimese asjana turismiinfopunkti, kus paks politseinik ja kahtlase moega ametnik meid hirmsasti kohe aitama hakkasid. Ment viis meid suisa käekõrval Jaisalmeri bussile piletit ostma ning seejärel suunasid ka lähedalasuvasse hotellirestorani, kuna kered olid juba ebaloomulikult heledaks (heh heh, väike huumor) läinud.
Sõime, jõime, passisime, igavlesime ja ootasime bussi. Jõudsin omale uued Rajasthani sussid osta – kirjute niitidega tikitud nahast jalatsid, mis sisse kandes on mugavamad kui sokid ja näevad imearmsad välja. Urmi lunastas omale punasekirjud Aladdini-püksid ja oligi reis alanud.
Südaööl väljus buss Jaisalmeri.

 Jaisalmer ei olnud esmapilgul eriti paljulubav – täiesti “igav liiv ja tühi väli”, sekka mõned kapis seisnud margariini karva majad. Bussis oli peale meie vahest peale bussijuhi veel üks-kaks inimest, kui ühtäkki astusid meie juurde kaks meesterahvast ja uurisid, kus me Jaisalmeris peatume. Kuna meil reserveeringut ei olnud ja aususega ka probleemi ei näi olevat, siis nii ütlesimegi. Üks neist rebis kohe taskust pisut kulunud flaieri, kus peal oli pilt erksinise veega basseinist ja ilusast toast. Tal on hotell ja tulgu me sinna. Enne kui mingisse kohalikku Hiltonisse end sisse kirjutada lasime, uurisin, et kui palju sellise oaasi eest maksma peaks.
-150 ruupiat öö, kahene tuba.
-!
15o ruupiat on umbes 40 vana eesti raha ehk alla 3 euro, kes veel ei tea ja see on ikka elamise eest nii võrratult pisike summa, et oi. Sõitsime siis mehe järel rikšaga tema “hotelli”…


Hotell

Hotelliesised skulpuurid (ja väga tavalised koduloomad Rajasthanis, kui tohin lisada. Nii nagu mujal Indias luusivad liikluses lehmad, on kõrbeosariigis kõikjal paksud karvased sead.)

 

Meie hotellitoast viis pisike uks sellisesse kohta…

Kirjutasime end korralikult hotelli sisse ja lasime endale pähe määrida ka pisut ülehinnatud “Kuningliku Kõrbesafari”. Samas, diil paistis päris uhke ja kuna kaamelisõit meil nimekirjas oli, siis mõtlesime, et miks ka mitte.

Värskendusime pisut oma toas, sõime katuserestoranis kõhud täis ja läksime enne safarit pisut ringi vaatama, et mida Jaisalmeril meile pakkuda on.
Õues lõõmas täielik tuli, nii tuline ja roiutav oli vihane päike ja liikumatu õhk. Loivasime pisut aega, kuni nägime midagi muuseumitaolist. Kuna see tõotas varju ja heal juhul ka ventilaatorit, läksime sisse.
Sõbralik noormees tegi meile kiire tuuri, rääkis Rajasthani ajaloost ja näitas vahvad vidinaid nagu kõrvapuhastuspulka, täiesti müstilisi karbikesi kõrgest soost naiste varamust ja 400-aastast värvitelekat.

Muuseumimees, mina ja värviteler rajputtide ajast

Lõpuks läksime tagasi hotelli, sest kohe-kohe pidavat me välja sõitma retkele, mis lubas üsna põnev tulla…

Meie reisikaaslasteks kõrbesafaril olid kaks 65+-aastast rõõmsat välismaalast, norra daam Liv (liiv – kõrb…sobilik) ja briti härrasmees Tim. Need kaks paistsid üsnagi kelmikas suhtes olevat, sest flirtimist ja kihinat jätkus terveks reisiks.
Autot juhtis väikese palvemütsiga muhe pikka kasvu moslemionu Mukim.
Kimasime Jeepiga teadmatuse suunas, külastasime vana templit, möödusime kõrbekülakestest, mis kaugelt järjekordsete tühermaade ja termiidikuhilatena paistsid, aga lähemal vaatlusel savist ja liivakivist osmikuid reetsid. Külastasime maharaja perekonna viimset puhkepaika, kus igavest rahu valvava kauge silmapiiri asemel nüüd hiiglaslikke ulmefilmi-laadseid tuule-energia veskeid näha sai.

Ühel hetkel peatusime aga tee ääres, sõime paar mandariini ja jäime ootama. Kaua ei pidanudki ootama, sest kaugusest paistis kolm Hommikumaa tarka meie poole tulevat, üks lisakaamel ohelikkupidi kõrval.
Need olid meie liikumisvahendid edasiseks.

Minu naeratav kaamel

 Meie meeskond: Liv, mina, kaameliajaja Nehal, Tim ja Urmi

Ja seiklus võis alata.
Kuna see oli absoluutselt minu esimene kord kaameliga sõita, hoidsid kõrvad väga lahti, et igasugune info ikka kohale jõuaks selle kohta kas, kuidas, kui palju ja mida.

Kaamelisõidu A&O:
-Kaamelid on sõbralikud ja rahulikud loomad, nii et ole kannatlik, aga mitte rumal. Kui sa ikkagi looma ei tunne, et tasu teda kallistama ja kõdistama minna. Küsi omanikult kas võib pai teha ja mis on küürulise eripärad. Nagu Nehal mulle usaldas: This is good camel. Lets you ride well. Some camels – very naughty. (See hea kaamel. Laseb sul hästi ratsutada. Mõned kaamelid – väga riukalikud.)
-Kaameli selga saamiseks ei ole kraanat vaja – käsu peale pakib kaamel oma peened jalad enda alla kokku nagu pikksilma ja sa saad suurema vaevata sadulasse tõusta. Meelde tasuks jätta aga see, et kaamel heidab lamavasse asendisse ja tagasi tõusma kindla moega: Esmalt laseb ta esijalgade põlved lõnksu ning vajub sellises joogaasendis, pepu upakil, järsu jõnksuga allapoole, et siis tagajalad ka kokku keerata ja müraki pepu liivale poetada. Tagasi püsti läheb ta samamoodi, ainult vastupidises järjekorras – esmalt tõuseb tagumik ja seejärel pisut ebakindlalt ka esimene pool.
Sõnaga, kui sa nüüd end korralikult sadulasse oled poetanud ja kohalt äraminekuks valmistuma hakatakse, siis lükka oma ülakeha nii taha kui võimalik, nagu limbot tantsides (ära painduvuse pärast muretse, ühel hetkel tuleb küür ette.) ja hoia kõvasti kinni. Sama moodi peatuma ja puhkama jäädes – muidu on lihtsalt oht, et veered üle kaameli pea liiva sisse maha.
-Kaamel kuuletub üsna korralikult, kui teda kindlalt ja rahulikult rakmete ja häälkäskluste abil juhtida. Mõlemalt poolt ohjadest looma pead enda poole (taha) tõmmates jääb ta lõpuks seisma, ühelt või teiselt poolt survet osutades muudab ta suunda. Kui kiiremat tempot tahaks, teevad kohalikud kaameliajajad üsna ägedat kriuksuvat keelelaksutust, aga nähtavasti ajab asja ära ka täiesti oskamatu keelelaks, mis kaameli pisut tõtakamale kõnnakule saadab.
-Kui nüüd Nehali juttu uskuda – ja miks ka mitte, tema on ju ekspert – siis meeldib kaamelitele kõrbes jalutades aegajalt kuivanud heinanuustikuid ja väsinud olemisega rohtu ampsata, kuna see on soolane. Farmitoit on kaamelile väga magus ja seetõttu tahab ta vahetevahel võimalusel teistsugust ampsu.
Kui aga pikemad reisid läbi kõrbe ees on ja kaamelil kütus otsa saab, tuleb looma nina ette anda järgmine snäkk: kilo võid ja kilo pruuni suhkurt (!) ning minuti-kümne pärast on küüruline jälle tangitud ja vantsib edasi.

Meie retke esimene ots ei olnud eriti paljulubav – esiteks ei olnud kõrb üldse selline nagu ma lootsin – ei mingeid tühje liivaluiteid – ainult tokerdunud põõsad ja muhklik liivane rada. Teiseks oli mu sadul pisut vildakas, nii et vajusin koguaeg ühele küljele ja kartsin suurematest takistustest üle minnes, et pudenen lihtsalt maha.

Rõõmus beduiin

Lõpuks hakkas aga kauguste tagant paistma soekollane liivavall ja paistis, et põõsaste ja rohututtidega on mõneks ajaks lõpp. Jõudsime düünidele. Keset igas suunas laiuvat tühja ja päikesekuuma liiva jäime hetkeks puhkama. Mehed süütasid taimeplärud e. beedid, meie kaanisime vett ja nautisime vaadet.

Parkla

Lõbustasin end tükk aega luiteid mööda üles-alla jooksmisega,
kuni täiesti hingetuna püüdsin veel liiva sees hüpata, et Urmi hea foto saaks.
Ei saanud! 

Puhkasime pisut ja liikusime siis edasi, järgmise luiteni, kuhu ka ööseks peatuma jäime. Päike libises juba silmapiiri taha ja taevas kõrbe kohal värvus imekauniks, kui mehed kaamelite seljast pakke maha kiskusid ja meie end betoonist valatud väikese köögi suurusele platvormile istutasime.
Kuna õhtusöök oli tule kohal valmimas ja kippus hämarduma, ei antudki meile pikalt mõtlemiseks aega, et mis nüüd, kui juba astusid kohale tulnud Jeepist maha neli inimest – kaks meest ja kaks lapseohtu tütarlast, rahvariided seljas. Nemad olid meie õhtune meelelahutus. Kiirelt istusid nad platvormi ette, taevasse kerkiva täiskuu alla liiva sisse maha ja lasid laulu lahti. Järgmise looga kaasnes juba viimase peal tants ja ülejärgmisega rebiti meidki keerutama!

Laulu ja tantsu jätkus enam kui tunniks, ühel hetkel valmis tee ja pisut hiljem suur pajatäis imemaitsvat sööki: kleepuv riis, keedetud aedviljad, keedetud kana (?) ja rasked, kuumad tulel küpsetatud chapatid. Lasin endale neli korda juurde tõsta enne kui äginal ja kahjutundega keelduma pidin.
Kõht kurguni sööki täis, kuu kõrgel ja pikk päev selja taga, keerasime end rahulolevalt kaasatoodud vatitekkidele külili ja jäime sametise tähistaeva all magusasti magama.

Hommikul ärkasin pisut peale päikesetõusu. Peale selle, et korraks hakkas öösel hirmus külm ja korraks kraapis mu kätt mingi teki sisse pugenud ohakanutt, oli öö möödunud väga rahulikult.
Meie ümber laiutas endiselt kõrb, ööst endiselt jahe ja saladuslik. Kauguses paistis möödaratsutavaid kaameleid, kitse- ja lehmakari ning paar koeragi olid tee meieni leidnud.
Hommikusöögiks olid puuviljalõigud, küpsised ja tee ning üsna pea ka nisupuder ja röstsaiad.

Hommikune tualett

Kui olime end värskendanud ja kokku pakkinud, sättisime end taaskord kaamelite selga ja alustasime tagasiteed. Sel korral ei viitsinud Nehal enam karavani vedada ja andis ohjad minu kätte. Tikksirge seljaga päikese käes õõtsudes juhtisin oma kaamelit ja sisemist kõrbeprintsessi kõva tund aega, enne kui kaameliajaja taas ohjad enda kätte võttis ja meid düünidelt minema karjatas.
Kusagil ootas meid juba Mukim – jätsime kaamelite ja -ajajatega hüvasti, tänasime neid paljusõnaliselt ja sõitsimegi minema.

Enne tagasi hotelli minekut oli meil aga veel pisut vaatamisväärsusi ees: Veel üks mausoleum, mis nüüd tühja muuseuminurga aset täidab, kummituslinn Kuldhara, mis kunagi moslemivalitsejate hallata oli ja imekaunis liivakivist džainistlik tempel.

Sõitsime läbi ka kohalikust külast. Niipea kui autost välja astusin, rebis keegi mul käest ja viis taluõuele ringi jooksma. Jõudsin täheldada, et tegu oli umbes 6-7-aastase tatise ninaga poisiga, kes mind tüdrukute (ja minu) kiljumise saatel ringi lohistas.
Lõpuks parkisime end tagasihoidliku ja kärbseid täis onni sisemusse, kus meid voodile istutati ja suu lahti vaadati. Kuna ühist keelt me perekonnaga ei leidnud, piirduski kogu asi naeratuste ja meie kaasasolevate esemete näppimisega – minu prillid, fotokas, isegi turban – kõik läks loosi.

Džaini tempel

Peale safarilt tagasijõudmist värskendasime end hotellitoas väikese uinakuga ja läksime siis legendaarset Jaisalmeri kindlust vaatama. Kuigi kõigis Rajasthani linnades ja asulates on tänini vingeid kindlusi, on Jaisalmeris asuv kuldkollane lahmakas ainus, mis tänini inimeste poolt kasutuses on. Nimelt elavad osad linnaelanikud kindluses sees – kirjade järgi ligi 2000 hinge. Ja nii ongi tallinnavanalinnakitsaimatesttänavatestkitsaimate teedega labürint ääristatud kuivava pesu, tikkivate mammide, poodide-kohvikute-templite ja kõige muu linlikuga.
 Reklaam

Kindluse välismüür

Kondasime kindluses tükk aega, kuni pimedus laskus ja tagasi hotelli poole hakkasime hiilima. Olime avastanud viimase peal nahapoed, kus kõikvõimalikke kingi ja kotte osta sai. Ostsimegi mõlemad Urmiga omale kotid, mina ka plätud ja väikese puust nikerdatud kaameli.


Kingsepp mu plätusid taimeõliga pruuniks värvimas

Lõpuks läksime tagasi hotelli, väsinud ja õnnelikud ning uuteks elamusteks valmis, kuna järgmisel varahommikul istusime juba järgmise bussi peale, mis meid Jodhpuri, Sinisesse linna, viima pidi…

Advertisements