Postapokalüptilised lood

Üks nõmedamaid nädalaid lähiaastate lõikes (jah, arvestades lahkuminekuid, autoallajäämisi ja muid nõmedusi) sai lõpuks läbi.
Ilmselt ei tundukski see enamikule meist/teist millegi eriti pöörasena, kui seda kirjeldada või asju loetleda, aga tõsiasi, et seitse päeva järjest läksid 99% asjadest nässu. Või lihtsalt persse. Väga kurnav. Ausalt.

Aga nüüd on see võigas 7-päevane reede ja kolmteist möödas ja saab oma uut ja treenitud kannatlikust uute asjadega teritada.

Täna seitsmestes uudistes:
-Lõvi värvis mul pead. (See läheb aww-rubriiki. Et kui sõbrannasid pole võtta, siis peab pikajuukseline elukaaslane aitama. Ma ei sundinud. Ma hakkasin ise endal pead värvima ja siis ta ütles lihtsalt ohates: “Issand, sa rikud ju kõik ära. Anna siia!”)
-Registreerisin ennast tallinlaseks. Jah. Poliitilised tõekspidamised ja mingid pseudomaksupõhjused kõrvale jättes – tasuta ühistransport!
-Uued ravimid. Elame-näeme.
-Kevadistest taimebeebidest on saanud varasuvised istikujõmmid. Tomatid juba õitsevad. Tuba on ääreni rohelist täis.
-Järgmisel kuul Rootsi, ülejärgmisel Saksamaale.

Ja siis kui nüüd suisa kriminaalseks minna, siis paotan ka seda katteloori, et – peamiselt mäletamise tarbeks – mina olen juba näinud. Teie oodake 27ndani…

Mups.

Advertisements