Oh sa Island: Väävline värk

Enne pikemaid arutelusid teemal “2.päev” pean ära mainima üsna olulise asja.

Väävli!

Ma arvasin, et mul on midagi viga, kui ma hambaid pestes mingit üsna ebameeldivat lõhna tundsin. Nuusutasin hambaharja, ei midagi. Nuusutasin oma käsi – ka nagu ei paistnud haisevat. Keerasin siis kraani jälle lahti ja hakkasin suud loputama, kui seesama mäda lõhn ninna tikkus ja olemise päris vastikuks ajas.
Sain siis aru, et haiseb vesi. Küsida ka ei tihanud – äkki olen lihtsalt ülitundlik või mine tea.

Õnneks jõudis vastus minuni juba üsna kiiresti.

Käisime eile õhtul eksprompt-roadtripil: Sõitsime Gummi ja Gunnariga Reykjaviki lähedal asuvatesse mägedesse ja peale seda kuumaveeallikatele, kus mind tervitas seesama rõõmus hais. Küll 1000x hullem, aga ilmeksimatult sama bukett.
Gunnar rääkis uhkusenoodiga hääles, kuidas Island on ainus koht Euroopas (või suisa maailmas), kus kasutatakse täiesti ökosõbralikku veevärki ja soojustust. Nimelt lastakse vesi läbi turbiinide, mida ajavad ringi ja kuumutuvad maa sees mulisevad termoallikad – suur rõhk ja kõrged temperatuurid, muidugi tasub seda ära kasutada.
Muuhulgas töötlevad nad (ka kasutatud) vett samasugusel moel, nii et seda saab korduvalt kasutada. Ainus kõrvalnähe sellele ongi iseloomulik väävlilõhn.

Teine kentsakas asi kraanivee puhul on selle teatav…libedus. Naljakas on vett libedaks nimetada, aga kui tavaliselt end jooksva vee all pesta, siis ta on küll märg ja voolav ja kõike muud, aga mitte libe! Siinne vesi on aga siukse moega, nagu oleks keegi sinna salamahti mingit õli lisanud.

Igatahes: kuumaveeallikad olid väga kipad. Kuigi oli külm ja haises nii mis kole, oli see ikkagi üsna vinge vaatepilt, kui mäekülgedel lihtsalt hallid veesilmad kurjakuulutavalt mulksuvad.

Gunnariga haisulauka ääres
(ainus moment kui ma nina ei krimpsutanud)

P.S. Kuna ma ei märganud fotokajuhet kaasa vedada, peate minu fotosid ikka omajagu aega ootama. Ülalpool toodud klõpsu tegi Gummi oma telefoniga.