(L)Iiri-lõõri vol.2: Räägi veel!

Ma võiks terve päeva iirlasi rääkimas kuulata.
Baarmenid, kes Colin Farrelli häälega suvalisele kundele ütlevad: “Aw’right, mate, cheers.”
Kähiseva häälega poemüüjatarid, kes abivalmilt teed juhatavad.
Kõik-kõik-kõik mõnusad iiri inimesed.

Aktsent on siin ikka täiesti üle mõistuse lahe.

Tuiasime Viperiga mööda poode ja leidsime ühe eriti põneva väikese butiigi, mis müüs peamiselt siukest gooti printsesside ja rokabilli-kuradikeste kostüüme. Näiteks oli seal suur hulk puhvis alusseelikuid ja satsilisi trippidega püksikuid, musti pitskorsette ja vintage kleidikesi. Kogu sellest küllusest leidsin ka midagi, mis mul südame kiiremini põksuma pani: must kampsun, mille peal on…ribid! Sisse kootud muster ongi valged ribikondid mustal põhjal ja väike punane süda, seal kus süda asuma peaks. Imearmas.
Küsisin kas neid ka teistes suurustes on ja keskealine musta silmameigiga ja suure soenguga vampnaisest poemüüja kiitis mu valiku heaks.
“See on imetore,” ütlesin talle särades.
“Ma tean,” kostis ta vastu. “Mul on ka samasugune!”

Oujee.

Oma pika jalutuskäigu lõpupoole juhtusime üha enam ja enam raamatupoodidesse sisse ja otsisime iirikeelset “Alice Imedemaal” versiooni. Kahjuks seda kusagil ei leidunud, küll aga leidus Hodges Figgis raamatuparadiisis terve hunnik naeruväärselt hea välimusega meessoost klienditeenindajaid. Igas saalinurgas leidus vähemalt üks (pikajuukseline) särava naeratusega noormees, kes sinuga raamatute teemadel juttu vestes arvutist uuris, kas su trükitud salasoove oleks võimalik laost tellida…

guugli pilt

Aa, nägin ka linna sümboli oma silmaga ära. Molly Malone e. lipakas käruga (tart with a cart). Peaks uurima, mis see lugu Molliga täpsemalt on ja mis tal kärus oli. Kohe nagu ei meenugi…

Järgmise korrani, mummud!