10%

Mingid asjad justnagu oleks.

Mitte korras.
Mitte olulised.
Mitte mõtlemapanevad.

Käimashoidvad. Jah. Paigalseisu ei ole, aga liikumine on isegi minu amööbimaitse jaoks natuke liiga juhuslik. Igavusest tingitud. Ametijuhendit järgiv. Oportunistlik. Inertsist.

Rahvusvaheliselt tunnustatud kommertsarmastuse püha venis suisa hommikuni. Batteryst tingitud suhkrupohmellis vaatasin kella valesti ja tahtsin juba tund aega varem otsad kokku tõmmata. Oma eksimuse avastades hakkasin vihaga halba muusikat mängima, mis 90ndatel sündinud noortele inimestele veidralt hästi peale läheb. Eriti kui nad purjus on. Eriti kui nad kõik üksteist Levika kiviseinte vahel ihaldusväärseks on joonud. Kui nad kõik koju aeti ja mina baarileti ääres jalgu kõlgutades porganditorti sõin ja turvamees trepi all rotti tappis, siis läks õnneks igasugune mõte romantikast üle.

Endiselt keeb aegajalt üle. Ja siis mõtlen, et “Põrgusse kõik.” Ja tegelikult on see ju vestlemiseks päris õdus koht.

Aga see kahtlaselt kevadet meenutav sula ja juhuslik liikumine ei lõpe hästi, nii et vabandage mind hetkeks. Pean vist jälle korraks ära käima.

Aga mul on vähemalt maailma parimad inimesed. Naermiseks ja filmivaatamiseks ja Kristeva-lugemiseks ja telefonisrääkimiseks. Ja paljuks muuks. Ja aegajalt mõtlevad ja ütlevad nad eriti ilusasti.

Aitäh Sinu säravate silmade eest
Mis hoiatavad mind, kui kohtan lolli meest.

Aitäh, et Sul sees on süda suur
sealt saab kütet, justkui puukuur.

Aitäh, et jalad on pikad Sul
aitad astuda kui jaks on otsas mul.

Aitäh, et Sul on imelised käed
Mis kalliga liigutavad paigast mäed

Aitäh, et juukseid on palju Sul
Siis koristamiseks ikka põhjust on mul.

10%.