Romaantiline sügis

Veel üks katse akadeemilisel rajal. Romaani keeled ja kultuurid. Sisseastumine läks…nähtavasti päris edukalt.

Mul on vist seda väga vaja ka. Olen vahepeal jõudnud Levikast juba südamekivid ja muud meelehärmist tingitud füüsilised vaegused saada, nii et ilmselt on õige aeg lahkuda. See pole enam see. Ja mul on midagi – midagi uut – väga vaja.
Vahetan siis ööd hommikute ja joodikud esmakursuslaste vastu. Äkki ei ole kõige jubedam. Äkki kahetsen juba teiseks septembriks kibedasti.
Muus osas võin ju jätkata seda liini, et muudkui istun peenes restoranis ja vaatan kuidas sõber klaase poleerib ja muudkui joon kohvi ja joon kohvi ja joon kohvi… Ja muud üldse ei teegi. Natuke võib-olla subtiitreid ka.
Sest isegi kui ma ennast korraks petsin mõttega, et äkki peaks ka kuskile peenesse kohta tööle minema, olgugi, et ma veinist ega etiketist ega nooblitest kohvijookidest õhkagi ei tea, ütles sõber: “Sa oled ju rämedalt ülekvalifitseeritud juba selle koha pealt, et sul on isikupära ja sa suudad ‘šokolaad’ õigesti kirjutada.”

Ta ikka oskab.

Siinkohal peab vist ajaloo huvides ära mainima ka selle, et – heale kohvile vastandina – halvad asjad ei lähe üldse peale (enam). Kole lugu. Niimoodi ei saa ju üldse ennast räsida…

Äkki siis nüüd peabki koleontlikuks hakkama. Pinaliga ja puha.

Advertisements