Eestlusest e. mul on kama

Vat kus pani nüüd pealkirja. Ei hakka etnoteemadel laiama ega rääkima, kuidas oleme väike aga töökas rahvas.

Mul on kama.

Päriselt ka. Ema saatis mulle pakitäie kamajahu ja nüüd ma tahaks sellega midagi ette võtta. Esimene katse on käsil – tahtsin teha sellist mõnusat magustoitu nagu Kaubamaja köök ja Selver ja värgid teevad…selline õhuline kamakreem (vist jõhvikatega).
Segasin rõõmsalt kama ja selle va värske koore (fresh cream) kokku, panin suhkru ja saatsin Bharadi poodi vahukoore järgi. Esimene elamus ei olnud suurem asi. Kui ikka keefiri või hapupiima mõnusat teravust taustaks ei ole, siis kama maitse oluliselt ei figureeri. Nagu sööks kohvikoort suhkruga.
Bharad helistas ja ütles, et vahukoort ei ole!
Sõnaga, isegi kui kamajahu Indiasse toimetad, on teised olulised komponendid ikka puudu. Jõhvikatest tasub siin samapalju unistada kui keefirist.
Hakkasin siis katsetama. Pigistasin hea jupi apelsini sinna sisse, aga need kuraski tsitrusehapped ajavad piimatoote selliseks koledaks. Rohkem apelsiniga ei mässanud.
Ütlesin hoopis Bharadile, et ta neid Digestive küpsikuid tooks. Leotaks neid kiiresti jõhvikamahlas, paneks kausi põhja…klopiks äkki paar munavalget kõvaks vahuks ja segaks kama-koorele ja serveeriks nii. Mõte!

Teine variant oleks proovida selle asjaga, mida nad siin curd’iks nimetavad. See on hapu. Kui sellest need tükid minema vahustada, saaks ehk päris korraliku hapukoore. Või vähemalt peti. Või vähemalt millegi, mis minu plaanidega sobib. See igikestev asendamine on minust paraja kulinaar-McGyveri teinud.

Alla ei anna. Ma saan aru küll, et kama on igieestlaslik toit ja ei peakski lootma, et kuskil Kagu-Aasias seda süüa saab, aga ma ju tahan. Igieestlaslikult tahan kama süüa! Ja ma ütlen, nui neljaks, ma tõmban seda jahu kasvõi ninna, aga kuidagi ma sellele rakendust leian!

India kama e. armastuse jumal
Kama