Kalamaja Kaljukoopa lood

Kolisingi.

Läks kuidagi eriti valutult ja peaaegu ühe korraga… Külmikut käisin teisepäeval rüüstamas ja noos oli täiesti suurejooneline – ma ei teadnudki, kui palju asju ma olin kappi varunud, sest need ei paistnud kunagi välja—

Igatahes olen ma nüüd enam kui nädalapäevad oma uues pesas elanud, seda igatpidi seadnud ja sättinud. Kapid nõusid täis ostnud, kõikvõimalikud pealsed ja vahed oma vidinatega katnud ja pean mainima, et mulle ikka kohe väga meeldib.

Meeldib riidekapist riideid võtta.
Meeldib hommikul ruloosid üles tõmmata.
Meeldib soojamüüri konksude otsa jakki riputada.
Meeldib värnitsaga õlitatud kasti lõhn.
Meeldib vannitoa peegelriiulil oma pudelikesi ja purke reas vaadata.
Meeldib köögikapis leiduvaid maitseaineid kasutada.
Meeldib kraanikauss nõudest tühjaks pesta ja kogu tööpind läikima lüüa.
Meeldib laua taga tööd teha.
Meeldib Freudi magnetiga külmkapp ja selle sisu, mis kuulub kõik mulle.
Meeldib köögiaknal ilutsev basiilikutaim.
Meeldib tuppaastudes vastulööv soojus.

Kõik meeldib. Kõik-kõik. Peaaegu nagu oleks õnnelik. Peaaegu.

Mõned asjad on alanud. Mõned lõppenud.
Käin trennis. Taaskord.
Teen tööd. Kui antakse.
Kutsun külalisi. Küll tullakse.
Suhtlen naabritega. Ollakse sõbralikud.

Lõhkusin taldriku ja ootan nüüd seda õnne, mida killud toovad. Minu poolest ta võiks pigem varem kui hiljem tulla…

Kui käimata on, tule ka. Ma pakun süüa ja istet ja aeg-ajalt nõu… (Veel jätkub, kõike ei ole ära lõhkunud.)

.

.

 

P.S. Ele ja Eva-Liisa käisid külas Butlerit lugemas. Butlerit ei lugenud.

Advertisements