Reede <13

Kui neljapäev, 12nes, oli otsa saanud ja kalendris 13 ja reede kukkunud, paistis, et ebaõnn on mu leidnud. Levika paljuräsitud välisuks ei tahtnud lukku minna ja peale pikka võtmeväänutamist andsin alla, andsin ülemusele teada ja istusin murelikult taksosse.

Kõrvaklapid, mille uksega maadlemise ajaks olin müüriäärele toetanud, jäid loomulikult sinna.

Ebaõndsa reede õhtul plaate mängima tulles avastasin, et keegi põneva ellusuhtumisega inimene on naiste tualettruumi põrandale s***unud ja selle siis jalgade (ja kätega) kõikjale laiali määrinud. Õnn oli selles olukorras ainult asjaolus, et mina ei pidanud seda ära koristama!

Aga peale pika ja üsna toredaks kujunenud DJ-seti lõppu teatas keegi mulle, et septumi (ninarõnga) kinnitusmumm on teadmata suunas kadunud. Peale poolt aastat MITTEkatsumist keerutas metallmumm end lihtsalt muusikataktis lahti ja läks mu juurest minema.

Üks sõber sai ka mu peale pahaseks.

Ja lahkudes läks üks mantlinööp ilmselt kadunud kinnitusmummu otsima.

Olgugi, et kalendri mõttes oli juba 13nes kuupäev otsa saanud, jätkusid seiklused samas vaimus.
Uue Maailma valitseja, kes oli liiga väsinud, et minu plaadikeerutamise lõppu ära oodata, arvas, et ma peaksin ikkagi kindlasti pärast tema juurde jalgu soojendama minema. Helistagu ma, kui värava taga olen ja ta laseb mu sisse.
Kell kuus hommikul kahemeetrise raudvärava taga kolmandat korda numbrit valides hakkas koitma kurb tõsiasi, et telefonihelinast tema äratamiseks nähtavasti ei piisa.
Kolmest Neljast Brooklyn Brownist õrnalt purjus end akrobaatiliseks joonuna võtsin kätte ja ronisin siis lihtsalt üle värava. (Ukse oli külalislahke kutsuja õnneks lahti jätnud.)

Aga tegelikult ei olnud vist asi lõpuks üldsegi nii halb.

Advertisements