ParadiisirANDAMAN: 5. – Rada Radha Nagari taga

Oo, ütlesin ma iga saja meetri kohta vähemalt kolm korda. Korrapärased palmisalud ja kõrged  puud, erkrohelised riisipõllud ja banaaniistandused, kauged rohetavad künkad ja hibiskusepõõsad. Lisaks paistis kogu loodus olevad äsja emaks saanud, õnnelik ja õhetav, paiskas ta meile pidevalt teele emakanale järgnevaid tibusid, kitsetallesid ja koerapoegi. Isegi sopahallidel pühvlitel olid vasikad ja järgmisel päeval ühes hipiriietepoes põrkas Bharadile mänguhoos väike kassipoeg vastu jalga – Bharad hüppas esialgu ehmatusega eemale, arvates et see on rott või midagi. Kui ta aga halli kiisut nägi, järgnes muidugi sõbralik solgutamine ja fotosessioon.

Muidugi pidime oma rolleril paagi täis laskma ja Bharad uuris kus lähim bensiinijaam on. Selgus, et  bensiinijaamu siin saarel ei olegi – tuleb otsida tavalise autoparandustöökoja-laadset katusealust, kus siis õline onu lehtri ja kanistriga tuleb ja paagi täis valab. Liitrihind on pisut kallim kui mandril, aga ei midagi üüratut.

Paak täis, mõõtsime kitsast asfaltteed, et ühe Havelocki kuulsaima rannani jõuda.

Kui kitsas alfalt otsa sai ja liivane riba kauguses randa lubas, parkisime ratta ära ja jalutasime puude vahelt mere äärde. Radha Nagari rannal asub väike kämping, kus majad näevad tõepoolest välja nagu UFOde maandumisala – beežikad rõngasakendega kuplid konutavad puude vilus ja on raske uskuda, et keegi seal elada tahaks. Asukoht on aga super.

(Pilt ei anna 1/1000ndikku ka edasi, kuradi tehnika…)

Rand on… See on Rand suure algustähega, selline nagu oleme õhates Paradiisirannas ja teistes eksootilisi paiku näitavates filmides märganud, selline nagu ma Andamanile otsima tulingi. Elevandiluukarva liiv mõlemas suunas nii kaugele kui lahesopiservad näitavad, seljataga roheline metsasalu – otse ees rullub aga sulle vastu mitmes erinevas toonis sinine ookean, madalamad osad maagiliselt õrnsinised, edasine juba sügav türkiis. See, mida aga postkaartidelt ja filmidest ei näe, on rannaliival toimuv vilgas elu – pisikesed liivakrabid sibavad ringi ja ajavad omi asju. Teistele India randadele omaseid heledaid krabu on seal ka, neid kes külg ees liival tormavad ja ohu korral pisikestesse aukudesse kaevuvad. Lisaks neile on siin aga hulgaliselt palju vahvamaid tegelasi – krabid, kes on oma kõvera pepu teokarpidesse käänanud ja nüüd uhke kojaga ringi eputavad. Ohu korral varjuvad nad aga karbi sisse, jättes ainult kokkupakitud sõrad koja äärele, märgiks, et seda karpi ei tasu koju kollektsiooni panekuks kaasa võtta.

Sellised pisikesed augud ongi krabiurud ja neid ümbritsevad täiuslikud väikesed liivakuulid, mille krabi on käiku uuristades august välja veeretanud. Nii tekivadki liivale ringjad mustrid, kus ääretult sirgjooneliselt ja sümmeetriliselt liivapallideread august kaugenevad

Möllasime vees üle tunni ja peale seda kondasime rannal, mina korjasin ilusaid karpe ja korallitükke, Bharad pildistas krabu ja mind. Pisut rahvahulgast – kui seda hulgaks saab nimetada, ehk viis-kuuskümmend inimest – eemal, hoidsime oma asju ja jalutasime liivaluite taga jääva tagavee äärtel, kus pisikesi krabisid vähem oli, aga triivpraht ja soe vesi midagi muud põnevat paistis lubavat. Ja seal see oligi.

Vaatasime sellest esmalt mitu korda mööda, kuna midagi nii suurt ja uskumatut on justkui raske silmal tabada.

Liival jalutas mehise rusika suurune sirelililla krabi, roosakas karp seljas. Kukkusin jahmatusest peaaegu istuli. Väikesed värvilised krabid olid isegi müstilised, oranži värvi koorikloom ilusas samblarohelises kojas või tumepruuni pikliku koonja karbi sisse varjunud hallikasroosa mutukas. Aga see mürakas oli nagu mõnes ulmeromaanist pärit. Pildistasime seda eest ja tagant ja külje pealt, ootasime kannatlikult kuni ta meist hoolimata jälle sõrad karbi seest välja sirutas ja vähehaaval edasi nihkus.

Peale kogu seda krabirõõmu mürgeldasime veel tunnikese vees, hüppasime üle kõrgete lainete ja lasime end veel kanda.

Kaldal keerasin salli turbaniks pähe ja hakkasime tagasi sõitma, teel silmi lahti hoides, et mõnd toredat söögikohta silmata.

Kolme seinaga väga modernselt sisustatud söökla moodi restoran paistis täitsa kena olevat – nimeks Kuninglik Palee.
Menüü lubas hiina, india ja iisraeli toitu – kaks esimest olid ikka tavapärased road, nuudlid ja erinevad curry’d, aga iisraeli kokakunsti esindas eraldi menüü…

!!!

…millest kohe mitte ei tihanud tellida.

Tjah, Palee või mitte, aga häbeliku moega noormees võttis meie tellimuse ja läks jalgu sahistades seda kokale ütlema. Naljakal kombel oli palee seinal suur riiul, millele ritta laotud suurel hulgal importtooteid – alates Nutella šokolaadikreemist ja Red Bulli energiajoogist, lõpetades  Heinzi küpsetatud ubade ja Worchestershire’i tabascokastmega.

Võtsime prooviks mingi Dubais villitud litšimaitselise purgijoogi, mis tõepoolest maitses nagu litšid.

Mina sõin krevetibiriyanit kõige jumalikuma aedvilja-raitaga ja Bharad sõi spinati-kodujuustu sousti võise lapikleivaga. Ju-ma-likult hea söök, üle mõistuse, et kusagil teeäärses sööklapalees nii hea söök saab olla.

Sõitsime tagasi hotelli end pisut värskendama ja tõdema, et paar tundi päikese käes ja valge plika on meeldivalt roosaks küpsenud. Mis see pisike päevitusehakatus mulle ikka teha saab, mõtlesin, ja läksin lähedalasuvasse majakesse ayurveedilist õlimassaaži saama.
Karmide kätega noor naine, kes väga vähe inglise keelt joppas, alustas sellest, et kallas mulle klaasitäie viirukihõngulist õli pähe ja hakkas mind sakutama. Hõõrus siis õli üle kogu pea ja kakkus mu juukseid.
Seejärel käsutati mind nahksele massaažilauale ja kogu keha lõõgastav massaaž võis alata. Või siis mitte. Lõõgastav see küll ei olnud. Meeletu hulk õli, mis mu kehale kallati muutis olemise erakordselt libedaks ja kuna mudija end mu pesupükstest mitte üks põrm häirida ei lasknud, hõõrus ta ka need üleni õliga kokku.

Kahjuks olin ma vist oma jalgadega pisut liiva kaasa toonud. Veel rohkem oli kahju sellest, et selle ära pühkimise või pesemise asemel, sattus liiv masseerides naise kätele, nii et minutitega oli õlisest hõõrumisest karm kooriv kraapimine saanud. Minu päikesest õrnal nahal tundus see nagu traathari ja nii oli lõdvestumine väga raske. Lisaks kõigele muule pidin pärast riided sellesama õli peale panema, nii et kuidagi rattal istuda ei saanud ja pidevalt maha libiseda kartsin. Lisaks sellele oli õli kollane, nii et kõik, mida puudutasin, ilusa kuldse läike või rasvapleki said.

Lootsin, et eksootiline õhtusöök leevendab untsuläinud protseduuri mälestust ja ütlesin El-dorado kelnerile, et sooviksin krabi.
Kahjuks selgus paari tunni pärast sööma minnes, et kalamehed ei olnud täna krabi toonud, nii et pean midagi muud valima. Võtsin päeva kala pakkumise – inglise keelse nimega red snapper ilmus  vähem kui tunni pärast minu ette nagu mingi jumalik ohvriand – tomatilõikudega kaetud ja tigeda näoga punane kalamonstrum…

…mis kahekümne minuti pärast minu – nähtavasti mereandide puhul põhjatusse – kõhtu oli kadunud.

Pikk ja oivaline päev selja taga läksime ära magama, et järgmisel päeval jälle päikesega koos tõusta ja midagi enneolematut teha.

Advertisements