“Armastus. Surm. Saatan.” ehk kuidas me kunsti ei mõista

Käisime Bharadiga eksprompt perekondliku pühapäevase kultuuriprogrammi raames Rangashankara teatris saksa trupi Ben J. Riepe Kompanie külalisetendust Love. Death. Devil. – A Piece. (Armastus. Surm. Saatan. – Tükk.) vaatamas. Et pidi tantsuteater olema.

Tjah.

Mis ma oskan öelda. Tükk oli kunstiline. See tähendab, et muhvigi aru ei saanud, meeletult oli sümboleid ja loomamaske, väänlemist ja mögafoni karjumist: Are you afraid of Death? I’m not afraid of Death! (Kas kardad surma? Mina ei karda surma!) Oli kolm naist ja kolm meest. Keegi ei olnud eriliselt ilus, aga kõik paindusid mis kole ja mustanahalisel pikal mehel olid valged kontsakingad jalas.
Ma ei hakka isegi spekuleerima, et mida nad seal täpsemalt näitasid. Nautisime Bharadiga mõnevõrra nende atleetlikkust ja natuke rahutusttekitavaid hääli – hobusemaskiga naine hargitas jalgu ja rögises nagu sünnitaks varssa ja üks kõvakübaraga mees lükkas omale mikrofoni kurku, et siis okserefleksi hääled kõik kenasti kõlaritesse kanduks. Ja siis tehti spagaati ja kontsakingadega tume mees viskas silda.

Ei, aga…kunst ju.

Pilte ka. (Nende koduleheküljelt.)

Põnev ja täiesti mitte-üllatuslik on asjaolu, et kodulehekülje fotode järgi on Euroopas esinedes naisnäitlejad vahepeal topless. Siin olid nad omale mingi siukse katva vöö ümber rinnalihaste tõmmanud. India ikka kogu kunsti korraga lavale ei lase. Katsume leppida.