Töötuse töisusest, plaanidest ja sibulaseksist

Ahoi.

Nii.
Jumala assistendiks ma suure tõenäosusega ei saanud. Müstilisel kombel ei olegi pettunud – st selles, et ma nüüd täiskohaga tööd ei pea rabama, kuitahes prestiižne see seltskond seal siis ka ei oleks. Kui üldse millegi peale kulmu kortsutada, siis nimelt selle peale, mis mind paneb endiselt kasutama sõna tõenäoliselt. Kas ainult mulle tundub, et see kui inimesed – ilusad, andekad ja teotahtelised inimesed…ja mina – töökuulutustele vastavad, teevad nad sellega teene mitte endale ja oma perele, vaid tööpakkujale! Mis tähendab, et elementaarne viisakus oleks vastata – ka siis kui üks või teine kandidaat valituks ei osutunud.
Kahjuks on üldjoontes seis selline, et neli tööpakkujat viiest ei vaevu teada andma kuidas läks.

No hea küll – äkki saitegi musttuhat CVd ja ka mingi stampvastuse edastamine võtaks suure jupi väärtuslikku kohvipausi ära, aga kui mõni noor ja ilus ja andekas, suurepärase CV ja suhtlemisoskusega ja muidu vägev inimene – või mina – on SEITSE korda teie kutsel läbi rõnga hüpanud, tekste tõlkinud, teste kirjutanud, vestelnud kahes keeles ja peaaegu et harjumusest koju ka Postimehe tellinud, et seda midagi oodates jälle lugeda…

*hingetõmme*

…olge siis ilma.

Ei ole hapud viinamarjad, on asjade ümberväärtustamine.
Lisaks CVde saatmisele on suur hulk inimesi mulle tööjuppe või tööjupivõimalusi ise pakkunud või mind kuskile suunanud. Kolm inimest on uurinud inglise keele eratundide kohta ja kolm inimest tõlkimistöö kohta.

Pole siiani ühestki midagi edasi kuulnud.

Ega ma ei kurda, mul on tegelikult tegemist nii palju, et ma ei tea mis ajast ma üldse tööl käima hakkaks. *kõh-kõh-kõh*
Ja siis otsustasingi täiesti teadlikult ja täiskasvanulikult, et aitab teiste järel ootamisest ja nüüdsest ei ütle enam ühelegi pakkumisele ära sellepärast, et äkki keegi pakub mulle mingit 9-5ni tööd. Nõu tänks.
Erinevate spurtidena laekub endiselt Indiast VÄGA palju subtiitritööd, millega – nagu detsember maagiliselt tõestas – on võimalik täiesti arvestatavaid summasid kokku ajada. (Vähemalt .pdf arvel – minuni raha veel jõudnud ei ole. Lootust on.)
Indiast on mul saada ka külmutatud arvel tasakesi lebav rahasumma, mille nimel nüüd Vinu – minu sarkastiline mallust ülemus – ennast lõhki rebib…et ma selle raha ikka saaks. Vot jest armastus deporteeritud valgete naiste vastu.

Sõnaga, kogu see töötuolemine ja aktivism ja draakoniaasta rikkused, mis minu suunas teosammul nihkuvad, on lükkanud käima protsessid tänu millele ma 2012 korralikult reisida saan!
Jajah, katsun puud ja viskan soola ja sülgan üle õla, et ära ei sõnuks, aga kogu maailm ju planeerib, nii et kui juba asjad niikaugel on kui nad praegu…on…siis peab ikka kapitaalselt midagi pekki minema, et kõik kolm ära kukuks.

  • Aprill – Hiina. Dagö oli isaga draakonil, ma lähen emaga. Vaatame selle müüri üle ja sööme pelmeene, Sandra lubas giidi teha.
  • Juuni ja juuli – Saksamaa (Berliin ja selle lähistel). Kutsuti noortelaagrisse Eesti grupijuhiks. Ja no miks ei?! Väikeste lastega ma hakkama ei saa, aga seal on täiseale lähenevad ja neid võib ju sakutada, ilma, et pahandusse satuks! :)
  • August – Island. Järjekordne konverent.

*rahulolev ruigamine*

Novot.

Aga tegelt ma pidin hoopis rääkima, kuidas me Elega Kirjanike Liidu majas musta laega saalis Albert Trapeeži poeesiaõhtul käisime ja kuidas Riho Sibul oma kähiseva hääle ja oigava bluusikitarriga ontlikud naissoost luulesõbrad toolilt peaaegu mahakukkuma pani. See Trapeež on päris seksikaid riime väänanud ja Sibul oskab neid just niimoodi esitada, et ei ole nilbe ega liialdav.

Sibul, Trapeež ja Rooste. (Mats Õuna klõps.)

“Me peame sellega lõpetama,” nagu luuletuseski öeldi. Lapin nihkus aina alla- ja sissepoole, mina nihkun nüüd kino poole.

Ärge ninu ära külmetage, jou. Õues on täitsa krõbe.