Valgekala Vaskmaja: Üksik( k)isa

Oh, mure-mureke.

Juba nädalapäevad on meie lugupeetud kassil jooksuaeg mingi silmahäda. Esialgu hoidis ta seda lihtsalt rohkem kinni kui teist, aga hiljem hakkas sealt juba mingit rähma ja jama voolama, nii et jõudsime Piretiga üksmeelselt otsusele: Tuleb midagi ette võtta.
Mina kui hakkaja 21.sajandi noor (isa) lendasin guuglisse ja otsisin lahendusi. Neid pakuti palju, alates kummelist kuni koduste vahendite abil opereerimiseni. Kindluse mõttes kirjutasin ühele loomaarstile ja sain vastuseks, et füsioloogilise lahusega võiks puhastada ja kui paremaks ei lähe, siis arstile minna.
Mina kui hakkaja 21.sajandi noor (isa) lendasin Tõnismäe valveapteeki ja ostsin suure ampullitäie lahust ja steriilseid marlilappe ja Ü L Iõrnalt püüdsime haiget silma niiske marliga tupsutada.

Paremaks ei läinud, halvemaks…nagu ka mitte. Ju tuleb siis arstile minna.

Mina kui hakkaja 21.sajandi noor (isa) kuulasin feisbukis maad, et milliseid kliinikuid ja arste soovitatakse ja sain jälle tuhat vastust. Oleks ma nii isa, et mul on auto ja oma firma, kust saan vahel vabu päevi võtta, oleks ilmselt sisetunde järgi kassiga Nõmmele kärutanud, Valdekusse. Kuna mul aga mingi koolitus sisse sõitis ja Pireti reis ähvardava hooga lähenes, siis tegimegi nii, et mina panin Mustamäe loomakiirappi õhtupoolse Aja kirja ja Piret pidi kiisu sinna viima.

Mina kui hakkaja 21.sajandi noor (isa) tulin siis millalgi üheksa paiku õhtul oma filminduse alaselt koolituselt, käisin poest läbi ja ostsin perele endale süüa, Piretile reisiks mõned asjad ja jõudsin koju, leides eest üsna muserdatud korterikaaslase, ehmunud kassi ja suure kotitäie igasuguseid ravumeid.

Sain siis kohtuotsuse ka teada:
Olime siiani arvanud, et kass käib kentsakalt, kuna tal on mingi õnnetus olnud, mistõttu käppade liikumine on häiritud…ja ilmselt pisut ka nägemine. Ja vist on silmapõletik. Ja sellest, et ta üleliia palju ei jookse ega hüppa, on kehakuju selline…pisut…rubenslik.
Tegelikult selgus, et kassil ei ole praktiliselt üldse silmanägemist, vist on ussid, silmahädade (ja aevastamise) põhjuseks on viiruslik herpes ja liikumishäired ei ole füüsilised, vaid neuroloogilised.

Jah. Psühholoogiliselt räbal pime kass, kellel on herpes silmas ja uss kõhus. Oeh.

JA TA ON IKKA NII KURATLIKULT ARMAS!
(Ja võimatult tark. Ja üleloomulikult paimaias.)

Igatahes.
Piret läks kolmapäeva varahommikul lennuki peale. –>Bangladesh!

Ja mina jäin kassiga üksi kahekesi koju.

Järsku hakkas varjudest välja hiilima kõiksuguseid hirme ja kahtlusi:
Ma ei tea mida ta sööb. Või kui palju. Või millal.
Ma ei tea kuidas see rohu silma panemine toimuma hakkab.
Mõtle kui see hullemaks läheb? Mis siis kui ma talle haiget teen?
Kas ta hakkab mind vihkama?

Vastused tulid natuke hiljem loogilise mõtlemisega:
Kassitoitu. Nii palju kui kausis on. Siis kui kõht tühi on.
Arsti ettekirjutuse järgi.
Siis lähed arsti juurde tagasi. Ära tee.
Tõenäoliselt (mitte).

Esimene päev. Hommik.
Piidlesin vargsi suurt lahusepudelit ja kempsupaberirulli ning veeretasin kreemituubi peos. Kass lakkus toapõrandal oma tagajalga ja tegi aegajalt sinna juurde mõne laulva mjäu.
Läksin ja istusin ta kõrvale, tegin pai, ütlesin et tavai, teeme ära ja õrnalt ta pead hoides, kallasin talle sutsaka vett silma, seejärel seda kohmakalt salvrätikunurgaga pühkides, et sodi välja tuleks. Kass paistis päris solvunud, aga ma ei lasknud tal veel minna, vaid panin ka pisikese tera salvi silmanurka ja hõõrusin sõrmedega kassi silmalauge kokku – just nii nagu Piret mind instrueerinud oli.
(Võeh.)

Kass tormas selle peale solvunult voodi alla ja jäi sinna senikauaks, kuni ma kodust ära läksin.

Esimene päev. Õhtu.
Needsin ennast ja kassisilma ja kõike muud, mõeldes, et pean seda uuesti tegema.
Sügasin Aega kõrva tagant, ajasin nurrmootori päris kiiresti käima ja sirutasin siis käe paberirulli järele—

—mispeale kass lihtsalt minema tormas.
Selge. Kempsupaberisahin on vaenlase hiiliv samm ja mitu korda ta sellesse lõksu ei lange. Pime või mitte, aga rohtu ta ei salli ja rohu häält juba tunneb.
Lasin tal pisut aega voodi all rahuneda ja tegin tööd, kuni ta mõne aja pärast kakamiselaulu taaskord minu tuppa nuhutama tuli.
Paitasin.
Sügasin.
Meelitasin.
Vestlesin.
Sirutasin väga vargsi käe rohupudeli järgi, ja teise käega kassi pead sügades seda paigal hoides, lasin sahmaka rohtu jälle otse suure silma sisse!

Njäuh! ja kass pani hullunult raputades ja koperdades minu toast minema.
Püüdsin talle küll voodi alla järele pugeda, aga etteheitev pilk ja kohkunud hoiak viitasid sellele, et mina olen selles duetis kurikaela rollis.

Ohkasin ja mõtlesin, et äkki siis ühe õhtu saab nii, et salvi ei pane. Vähemalt sai see desinfitseeriv värk silma, mis sest et pühkimine ära jäi.

ov=

Sain feisbukis jälle nõu, et peaks kassi mingi teki sisse kevadrulliks mähkima, et ta jooksu ei paneks ja südame kõvaks tegema – rohi silmas on korraks paha, aga silm peast väljas on üsna pikaaegne paha. (Täiesti kümnesse loogika ju. Sellega juba ei vaidle.)

Teine päev. Hommik.
Üllatavalt varakult oli kass juba jalgel ja tuias ringi, valvas vannitoaukse taga kuni ma pesin ja siugles jalgade ümber kuni ma talle süüa panin. Kui ta juba mitmendat korda paid noolima tuli, lootsin, et äkki on ta järele mõelnud ja aru saanud, et rohi on väga vajalik.
Vaatasin talle sügavalt otsa ja ütlesin, et kuule, teeme nüüd selle triki ära. Ja vaatasin juba selle pilguga ringi, et millesse teda mähkida.
Ma ei tea kas see oli mu närvilise noodiga hääl või ärevusest kiiremini tiksuv pulss, aga miski reetis kassile, et kohe läheb jamaks—

—mispeale ta muidugi saba seljas jälle voodi alla pakku jooksis.

Kurat!

Mul on juba mingi Bondi-julmuri tunne ja samas väga äpu tunne ka, et kuidas ma siis nüüd ei saa oma kassile rohtu pandud. Kui ta mu silme ees väikesteks rähmatükkideks laguneb on ka jama ju!

Appi!