Sinise spektri esmaspäev

Ma ei saanud jälle magada. Lisaks painas hommikust saati mind helisev telefon. Vastu ei võtnud, võõras number. Helistaja ei jätnud aga jonni. Lõpuks andsin alla ja vastasin. Selgus, et see on Bharadi sõber, kelle juures ta parasjagu resideerub. Sõber oli morni häälega ja küsis kas me saaksime rääkida – ta astuks läbi.
Kümme minutit hiljem oligi ta siin ja püüdis diivanil istudes mulle selgeks teha, et õigeim teguviis oleks ikkagi veel kord proovida. Pikk aruandmine mis kõik ja miks kõik see, aga paistis, et tema kõigutamatu usk Armastusse minu negatiivses valguses ei tuhmunud.
Kui ta lahkus, helises telefon jälle. Helistajaks oli üks teine sõber, kellega tuli toru kaudu kogu see sama dialoog läbi mängida.

Tujutult ja väsinult tööl olles selgus, et sõber olla on keerulisem kui pealtnäha paistab. Hommikused jalutuskäigud ja öised kõned on ilmselt minevik. Sõber on, aga piirangutega. Ilmselt muudmoodi ei saa siin maa(i)l(mas) midagi.

Öösel koju jõudes ootas mind diivanil hiiglaslik lillekimp ja 4 A4 tihedas kirjas teksti. Meie lugu. Telefonikõne oli ühtaegu samasse auku mis varem, aga mingi positiivsema noodiga. Nähtavasti on nüüd KÕIK võimalik, kui tema arutab võimalust sõbrad olla… Loomulikult on asjasse segatud suur annus lootust, aga…parem see kui kibedus ja viha.

Tahan magada. PEAN magada saama. Tegin diivani peale teleka ette suure ja sooja pesa. Proovime. Mhmh.