Sumeri eepos Kultuurikatlas

Käisime eile Kultuurikatlas Von Krahli nägemust iidsest sumeri vägilaseeposest Gilgameš’ist vaatamas. Oli ikka…nägemus…tõesti. Teada-tuntud teatrireegel räägib, et kui juba esimeses vaatuses on laval püss, peab ta ka enne etenduse lõppu pauku tegema. Von Krahli teatrireegel on, et kui laval on Ulfsak või Eelmaa, siis enne etenduse lõppu peab ühel või mõlemal till paljas olema.

Ei vedanud seegi kord alt.

Põhjusmõtteliselt oli eepose temaatikale üsna truuks jäädud, omatahtsi oli sinna aga tihedalt maguskrõmpsude non(sens)parellidena puistatud humanitaarteadust, mis tänapäeva paksude prillide ja kampsunitega hipstereid üsna kihevile peaks ajama. Narratiiv voolas sümbolitest tiinena kogu etenduse jooksul üsna loogilist rada pidi, krahli tüüp-paradigmat järgides oli šokki, huumorit, draamat ja muusikat ning kogu eepose diskursus oli peent metat pidi lahti rullitud ja tekstiga mitte-sina-peal-olevale vaatajalegi söödavaks lõigutud.

Lugu iseenesest oli üsna tuttavlik – jumalad on mölakad ja mängivad inimestega ning on vaja kedagi, kes mõlemale poolele koha kätte näitaks. Nartsissistist pooljumal Gilgameš leiab teisest pool-olendist Enkidust omale venna ja sõbra, kellega on tore koos lavakujundusena kasutatavates second hand kaltsuhunnikutes leelotada ja kellelegi pasunni anda. Kahjuks nii hästi kaua minna ei saa, sest kui sa ikka jumalad perse saadad, siis on teada, et kättemaks saab kibe olema.

Katlaaugu ruum oli etenduseks täiesti võimatult sobilik ja iga nurgatagust viimseni rakendatud. Ennenägematud võimalused jäätmekäitluslikust lavakujundusest ja tasanditest, trossimaagiast ja kostüümidest… Kuidas ma saaks siinkohal mainimata jätta Tiina Tauraite jumalanna keha – kolme tissi ja utoopiliselt suure ja vihase ****ga.

Krahl rokib täiega.

Ütleks, et minge vaatama, aga nüüd on vist otsas ka.