Öine kodukontor ja armastus

Kell on pool kaheksa hommikul ja jõudsin just koju, panin viiruki üles ja nüüd kirjutan.
Avastasin, et öö läbi üleval olemine võib vahelduse mõttes ka seltskondlikku laadi olla. Läksin eile õhtupoolikul Dahlia juurde, rahatud nagu me kuu lõpus oleme, tuleb tubaseid meelelahutusi välja mõelda. Dahlia oli süüa teinud – oma kartuli-tomati-kodujuustu pada ja küpsisetorti (!) ja mina võtsin omalt poolt kõik DVDd Office’iga kaasa. Ja tegime korraliku Kontori-maratoni – jõudsime järjest vaadates kolmanda hooaja 8. osani. Seal saavad Jim ja Pam jälle otsapidi Scrantonis kokku ja oli hea hetk joon alla tõmmata. Õues oli juba valgeks läinud ja Dahlial on täna vaja veel hispaania keelt õpetada.

Kõndisin sall tihedalt ümber õlgade läbi hommikuse linna koju. Jälle, jälle see tuttav põlemise lõhn ja puhtaks pestud-pühitud asfalt. Ikka need kummalised asjad, mida mitte kusagil maailmas nii ei kohta nagu siin hiigellinnas – muidu tiheda liiklusega tänaval, peaaegu linna keskel, karjatatakse sellisel kellaajal kitsesid, laotakse puuvilju suurtesse virnadesse ja templiaknast kostis madalahäälset laulu, kui hommikupooja’t läbi viidi.
Taaskord pidin tõdema kui väga ma seda linna armastan.

Horoskoop tänaseks ütleb, et meeleolu on peamiselt armukadeduse tähe all ja parim aeg päevas on kell 2 hommikul – ei saaks rohkem nõustuda. Viimasega vähemalt…

Kiusatus on nüüd varahommikust inspiratsioonituhinat väänata, kuni käed enam klaviatuuril tantsida ei jaksa. Karta on, et ühel hetkel võtab uni võimust ja magan suurema osa pühapäevast maha. Aga sellest ei ole midagi. Nädalavahetuste möödumise vastu ei ole mitte kõige vähematki.
Ja homme on esmaspäev ja 1. veebruar ja Dahlia sünnipäev ja vähem kui kaks nädalat selleni kui ema ja Kati siia jõuavad.

Ja ausalt, sellistel hommikutel ei olegi kõigel varasemal tähtsust, sest sellistel hommikutel on igal pool ainult armastus.