Kurat, ma armastan Chalice’i

Sellega ongi kõik vist öeldud. Käisime Tammemäel Jan Uuspõllu Monoteatri “Isa” vaatamas. Külalisteks olid Orelipoiss (Jaan Pehk) ja Chalice (Jarek Kasar). Tükk oli hää ja Orelipoiss mõnusalt minimalistlik.
Aga Chalice’i laulud, kommentaarid ja muhe naer olid ikka maksimaalsed. Naersin nii et kukkusin oma kokkupandava tooliga ümber, omal pisarad silmas. Lihtsalt NII naljakas, et pole võimalik.

Tuli kusjuures täitsa tuttav ette. Mõned aastad tagasi oli sama poiss vist Tõnis Mägiga tuuril ja siis naersin samamoodi. Juba siis hakkasin armastama.
Inimesed, kes oskavad niiviisi inimesi naerma ajada, on kõige paremad üldse.

Jea.