Mida kõike taksoaknast näha võib

Tavaliselt näeb ühte ja sama marsruuti, vahel vähem ja rohkem naljakaid inimesi. Peaaegu iga päev näeb kerjuseid ja elu hammasrataste vahel vaevlevaid inimesi. Mõnikord, kui hästi läheb, näeb transvestiite. Tavaliselt näeb poode, kuhu pole veel jõudnud sisse astuda ja neid ilusaid vaipu kalmistumüüri ääres.

Täna nägin laipa.

Üks uus tüdruk meie taksos elab surnuaia lähedal ja kui me tema juurde sõitsime, möödusimegi kalmistust ja tee peale oli puistatud ohtralt lilleõisi. Kurvis nägin eespool kirevat seltskonda, kes vankri ees ja ümber vantsisid, lilli loopisid, pilli mängisid ja üldse sellist mürglit tegid, et nägi kaugelt välja nagu disko ratastel.
-Keegi viskas lusika nurka, teatas Bharad emotsioonitult.
Mina ajasin kaela pikaks ja tahtsin näha, et mismoodi selline kirju käru saaks matust tähendada.
Bharad ajas mulle käe silmade peale ja ütles, et lapsed ei tohiks vaadata. Vaatasin ikka.

Ja nägin kogu selle lillemere ja valgete linade vahel pruuni nina. Surnud inimese nina.

Sellised lood siis.

Bharad ei osanud arvata, mis laibast peale paraadi saab. Et tema perekonnas ja tutvusringkonnas on teised tavad: kadunuke läheb ahju, pool tuhast jääb perele ja teine pool puistatakse kuskile…soovitatavalt jõkke või veekogusse.

Advertisements