Rõhust ja rebastest

Siiani on kummaline rahutus sees ja käed värisevad, loodetavasti saab ikka magada täna.

Lugu peab alustama nii kaugelt kui et rääkida kuidas mind on meditsiiniliselt õnnistatud (eba)loomulikult madala vererõhuga. Ikka kohe nii madal, et kui perearst varrukat üles kääris ja küsis suusoojaks: “Kuidas sul vererõhk on?”, siis minutit viis hiljem vastas iseendale, kulmud kõrgel, et, “Ahah, ei olegi…”
Oluliselt see minu elu ei dikteeri, kui siis et kiiresti püsti tõustes on silme eest jupp aega must ja siis keegi aegamööda kruvib valguse pilti tagasi…või kui söömata jääb, siis veresuhkru ja -rõhupuudus ajavad minestuse peale. Muidu on kaikki kunnossa.
Täna läksin tööle, tegin meilboksi lahti ja sain igasugustest halbadest uudistest, tehtud vigadest ja tänaseks määratud töö hulka nähes lõhestava peavalu. Loivasin fuajeesse turvameeste juurde peavalurohtu nuiama.
“Üks või kaks, ma’am?” küsis mundris vunts sõbralikult ja nüsis kääridega suure lehe küljest tablette. Vaatasin, et see on see kohalik imerohi Saridon, mis peavalu enamasti üsna sõbralikult ja kiiresti minema peletab. Igaks petteks küsisin kaks, rohkem nagu meeleheitest, et tuleb pikk õhtu, kui meditsiinilisest vaatevinklist. Keerasin need omale suurema tseremooniata klaasi veega sisse ja hakkasin tööga pihta.
Kümne minuti pärast pea ei valutanud, vaid hõljus kuidagi kentsakalt nagu tsepeliin õlgade kohal ja kätesse tuli kentsakas surin. Nii nii, midagi ei ole päris õige, mõtlesin ma ja guugeldasin Saridoni koostist.
Eksole. Kolmandik sõbralikult tabletist on kofeiin, mis muidugi raketina mu tagasihoidliku vererõhu orbiidile saatis. Ök. Tudisesin uuesti kööki ja tegin suure tassi rohelist teed.
Ei aidanud. Tiksusin terve õhtu kuidagi ebakindlalt oma toolil, süda pekslemas ja kätes eriskummaline värin.

Peaaegu selline tunne nagu oleks armunud. Rahutu ja sipelgaid täis. Kuramuse kofeiin, ma ei saa normaalse noore inimese kombel isegi kohvi ja kokakoolat juua, ilma, et pea ringi käima hakkaks.

Igatahes, ebakindel olek kolmandikust kofeiinist ei takistanud mind vähemalt kolmandikku oma tööst nautimast. Vaatasin SQCna ära kõige vahvama filmi, mida vist elu sees näinud olen. Ma ei ole kindel, et enamik minu vaateid jagaks, seda enam, et ei oska seda muudmoodi kirjeldada kui vahva. Armas oleks ka nagu võimalus, aga see eeldaks suuresilmseid karvaseid olendeid või loomapoegi või…

Fantastiline hr Rebane
(Fantastic Mr. Fox)

Roald Dahli jutu ainetel vändatud nukufilm fantastilisest hr Rebasest, kes muuhulgas räägib George Clooney häälega, töötab kolumnistina kohalikus lepalehes ja on naljakalt kohmaka ja tigeda teismelise rebasepoisi isa.
Kogu see asi on NII vahva – ma ei oska seda isegi millegagi võrrelda. See on nagu Amelie pisut kentsakate rebastegelaste ja ebalapseliku lastejutu põhjaga, kui see mingil määral kellelegi midagi ütleks. Selline pisut off-beat ja fragmentaarne, aga samas südamlik ja voolav lugu, mis on täis hetkehuumorit ja väikeste nüansside abil aimatavaid emotsionaalseid momente, mida ainult nukud pakuvad. Peale 60 subtiitrit (1008-st) ütlesin veendunult iseendale, et selle DVD ma omale kohe kindlasti ostan. Ja raamatu ka. Ja hakkan seda combot ka inimestele kinkima, kes kentsakast filmist ja ingliskeelsest ebalastekirjandusest lugu oskaks pidada.

Oi ma’i või, see on ikka nii vahva. Ja seda ei anna kuidagi kirjeldada, kui siis öelda, et hääled on suurepäraselt valitud.
Mõttelõng liikus veel nii, et mind mõnikord häirib animatsioonides, kui tegelane on näitleja nägu tehtud – Melman Madagaskar’is on tohutult Ross Gelleri David Schwimmeri moodi ja see põhikala “Haikala loos” on Will Smithi moega. Selles nukufilmis seda õnneks ei olnud, aga Clooney ning tema abikaasarebase häält tegev Meryl Streep sobisid sinna nagu…mmh…või leiva peale.
Kogu filmil oli mingi nummi retrohõng juures ja see, et need nukud nii…loomsed olid. Ei olnud tavapärast täiusepüüdlust või mingit Disni-armsust. Oli selline sagris ja pikkade peenikeste koibade rebase tüüp…ja soolikpeen rott, kes mulle koheselt tädi Marika õmmeldud tegelast¹ meenutas. Ja siis need pahad farmerid. Nii kummastav-kaunilt oli see ebatäius mulle meele järele…

Selliseid filme tehakse hääl juhul kord kümne aasta jooksul ja kui siis jaole saad… Õige meeleseisund peab olema, kas teate.

¹Lapsepõlves sain tädi Marikalt kingiks sellise froteemaiguline halli roti, pii-ii-ii-ii-ii-i-ikkade jäsemete ja kolesuure koonja peaga. See hall tegelane oli oma totakas armsuses nii kaisuloomaks kui ka (parema puudumisel) Barbie-meheks. :) Andestust nostalgiapidamatuse eest.