Inimesed on tegelikult head

Tulin välismaalt. Tormasin kohvriga läbi Helsingi kesklinna, et laeva peale jõuda…ja siis higisena napilt enne väljumist kohale jõudes sain teada, et nende kaardimasinale mu kaart ei maitse. Sula pole. Piletit ei saa.
Astusin nukralt ohates kassa juurest eemale, kui lähenes sõbraliku moega soome poiss. Küsis kas kõik on korras ja kas saab aidata. Saigi. Ostis mulle pileti.
Sain talle küll Tallinnas raha tagasi anda, aga tänutunnet oli ikka raske väljendada.

Inimesed-inimesed, kui näete kedagi õnnetuna või murelikuna, uurige ikka, kas saab aidata. Murelikule on see väga suur asi.

Teine heategu oli siis, kui juba mitmendat nädalat järjest püüdsin arstile aega kirja saada ja seni iga kord vastu kurjade venekeelsete administraatorimuttide müüri paiskusin. Lõpuks oli toru otsas sõbralik hääl, kes küsis kui vana ma olen. Nimelt spetsialiseeruvat doktöör hetkel vanema vanusegrupi esindajatele. Kurtsin siis, et olen tegelikult tagasi kutsutud, aga ei saa ega saa aega.
“No teeme siis, et olete praegu üle 45-ne,” kihistas vastuvõtulaua naisterahvas ja pani mulle aja kirja.

Päeva Milton ka teile:

IMG_20160923_114051_resized_20160923_114114082.jpg