Kaljukoopalugu: Põnev naabrimees

Kohtasin pimedal välistrepil naabrimeest, kes üks kõrvanuppklapp kõrvas teisest uksest välja tuli ja sigareti süütas. Ütlesin tere, sest ma olen viisakas tüdruk.

Naabrimees kohkus pisut, vaatas mind paar hetke ja teretas vastu. Ka viisakas. Prillidega, kiilanev, kerge Breaking Badi Heisenbergi olemisega.

Kaabut ei olnud.

Pahvis suitsu, vehkis sigaretiga, et sensorlamp põlema läheks ja ütles, et ma ehmatasin teda. Juba ükspäev varem, kui ma nurga tagant nagu vaim välja lendasin.

Meenutasin intsidenti. Ähmaselt midagi nagu hakkas tulema.

Vabandasin. Ütlesin, et sensorlamp ei ulata meie trepini.
“Ma tean,” ütles Heisenbergi moodi naabrimees muhedalt. Ja jätkas, et ta on vaimudega harjunud. Igasugustega.
Küsisin kas siin majas on vaime. Sain vastuseks mingi umbmäärase käega rahmamise ja ütles, et ei, mõisas ikka. Ta on mõisas elanud mitu aastat, aga nüüd on siin. Tunneb seda maja läbi ja lõhki, on iga ruumi läbi käinud, pööningud ja koridorid. Kui kelder oleks, siis seal ka.
Noogutasin mõtlikult.
Heisenberg jätkas, et alles täna hommikul avastas, et aste, millel ta seisab, on kõikuma hakanud ja on ainult aja küsimus kui ta sealt läbi kukub ja lõpuks keldri leiab.
“Parem mitte,” arvasin ma vaikselt.
“Ega jah, tore vist ei oleks,” nõustus ta.
“Aga muidu on tore maja, siuke iseloomuga,” ütlesin ma jutujätkuks ja vaatasin rahulolevalt viltust maja.
“On ikka, väga mõnus.”

Seisime hetke vaikuses ja hakkasin siis ukselinki näppima.
“Hea küll, küll me siin veel kohtume ja püüan järgmine kord vähem ehmatada.”
“Ole nii kena,” ütles naabri-Heisenberg viimast mahvi tõmmates, “Siis jääb süda terveks.”
“Pean seda meeles. Head õhtut.”
“Jajah.”

Advertisements