Bangalore <3

Poolteist aastat hiljem, suhtepusade ja töökoormaga, maksude maksmise ja piima ostmisega, sain nii vajaliku meeldetuletuse sellest, mida ma siin ikkagi teen. Minu tingimusteta armastus Bangalore vastu tõi mu siia ja hoolimata kõigest muust on linn mul ikkagi alles.
Magamata öö lõpul, varahommikustel jahedatel tänavatel jalutades, uniselt ukseluukidega haigutavatest poodidest mööda, rikšaga sinna kus see kõik algas, Cubbon parki tervisejooksjatest ja -jalutajatest tuubil teid mööda külmale pingile istudes. Kui keskealised mehed kõlakoja puupõrandal hardalt mediteerisid ja hommikust joogat tegid. Kui vöötoravad pinkidele ja rohu sisse kukkunud seemneid nuhutasid ja hambaga katsusid. Kui erkrohelised papagoid äkilise tiivasahina saatel keset linna asuvas oaasis puult puule sööstsid. Kui pesuvesi päikese käes soojenevate kõnniteekivide vahel mustreid joonistas. Kui kellelgi oli abi vaja ja keegi abistas. Kui retrohõnguline kohvituba südant soojendas.

Ja koju tulles oli kerge(m) olla. Sest linn armastab mind ja mina teda. Hoolimata kõigest ja nii et vabandada ei ole kunagi vaja.