Bangalore uhkus e. “Lähme kõik paraa-aa-aa-aadile!”

Kaks nädalat on Bangalore kultuurimaastikku korralik homokombain kündnud! Võibolla mitte kõige pehmem metafoor, aga vahet ei ole. Kõiksugused fotonäitused, filminäitamised, lavendliõhtused peod ja laadad…jäid mul külastamata, sest need olid tööga ühel ajal, vales linna otsas või olin lihtsalt ebaettevõtlik.
Igatahes tuli kõik see heaks teha mõnekilomeetrisel lõpuspurdil, kui ühel kaunil pühapäeva pärastlõunal Bangalore(s olevad) LGBT karvased ja sulelised kokku tulid, et Uhkuse lipu all Majesticu Tulsi pargist Hudsoni pargini marssida.

Saime Tanyaga kella ühe paiku MG Roadil kokku, lõime natuke mahla ja croissant’i keresse, et rohkem jaksaks ja sõitsime siis Majesticule, kus ühise vikerkaare alla kõiksugu rahvast kokku pidavat tulema. Jõudsime nimetatud politseijaoskonna- ja pargi juurde, aga ainus viide millelegi…ebatavalisele (et mitte öelda geilikule) oli suurt vikerkaarevärvilist lippu lehvitav poiss teisel pool teed. Ühtegi teist inimest Uhkuse puhul seal olevat ei paistnud.
No kurat, nüri ka seista seal nagu mingid nuiad, kui kedagi pole, mõtlesime häbelikult ja piidlesime lipuga poissi.
Natukese aja tagant lähenesid meie seisukohale kaks noormeest, üks valges pluusis ja üleskeeratud kitsastes teksades, teine erkroosas maikas ja veel kitsamates teksades – hirmus käevangus ja rõõmsad. No värvi mind lillaks, aga olin enam kui kindel, et need rõõmurullid on ka paraadile teel. Sõbralik politsei juhatas nad lipupoisi suunas ja meil ei jäänud muud üle kui ka sinna tippida.
Lipupoiss ütles meile rõõmsalt, et mööda vot seda teed minna ja siis oletegi paraadi stardipunktis.
Jalutasime siis antud suunas ja tõesti, varsti hakkas silm seletama täiesti arvestatavat rahvamassi, ja üldsegi mitte mingeid kuivikuid…nagu meie.
Rahvas oli parukates, maskides, parimates sarides või erksamates toppides. Hijrad olid oma rinnahoidjad värsket vatti täis surunud, et büst ikka eesrindlik (khm, pardoon mu huumorit) oleks, julgemad homomeeled olid tukad nii püsti geelitanud, et oleks sellega linde püüda võinud. Kõiksugu muud vahvat ja kirjut rahvast oli ka. Seisime seal ja püüdsime omavahel muheledes massi sisse sulada, kuni…

…”Oi, teie siin!”
Muidugi. Meie häma-ajaja kolleeg, tiimikaaslane, tüütu tüüp ja ammu teada-arvatud lilla, Angus – sinine särav mask silmi varjamas ja üleni valges. Noh, mees, paneme su ekspruutide jutule tule otsa vä, tahtnuks küsida – aga sõbralik peab olema. Niisiis arutlesime niisama maast ja ilmast ja et, ei tea kas keegi veel Digist kohal on.
Oli ikka – teine tüütus, uus plika Khrutika võimisiganesnaljanimitalon, kes Yasari juures olemise piltidel Giorgio sülle on pugenud; oli ka minu reisikaaslane ja Montreali kontorist pärit külaline Luis, oma uue peika Abhishekiga…ja veel mõned varasemad olijad.

Liikuma veel ei hakatud, aga jämm tõmmati käima, kui kõikidele India rahvakogunemistele omane trummeldamine pihta hakkas. Otse loomulikult ei suutnud mõned kabujalakesed enam alfaltile toetuda, vaid lendasid tantsuringi, kus siis ennastunustavalt kõiksuguseid kaunitare keerutas.
Klõpsutasime pilte teha, vadistasime ühe ja teise tuttavaga juttu, kuni lõpuks paraad liikuma hakkas.
Kõndisime Majesticust ringi mööda, raudteejaamast mööda, üle autosilla, vanast hipodroomist mööda ja ikka edasi ja edasi, kuni lõpuks ühes pargis lõpetasime.
Usutavasti oli see tuur ikka korralik 3-4km, aga korraldus oli viimase peal – rivi ees ja taga oli politseieskort ja liiklus oli ka väga viisakalt kontrollitud – ei ole ühtegi paha sõna öelda. Mitte üks muna ega julm sõna ei lennanud meie rõõmsa rivi suunas. :)
Aga raisk, rahvas oli ikka korralikult ette valmistunud – lehvitati lippe ja erinevaid plakateid:
-Shakespeare’i “Romeo ja Romeo”
-Värvi mind roosaks
-Musitan poisse, musitan tüdrukuid
Let’s Get One Fact Straight. We’re Not. (suht tõlkimatu puänt)
-Kapid on riietele. Tule välja.
-Mina armastan teda. Tema armastab mind.
jne, jne, jne…

Angus, Luis, Tanya ja mina: DigiCaptionsi mitteametlik esindussalk

Pärast paraadi seisime sutt aega veel rahva hulgas ja vaatlesime-mõtlesime rõõmsaid inimesi – aga siis tuli nälg ja väsimus kõiki, olenemata orientatsioonist näpistama ja rahvas hakkas laiali vajuma. Nii ka meie.
Ikka hirmus tore, et korraldatakse – toredam veel kui rohkem ja rohkem sallitaks ja selline trall ja vabalt tundmine nii paljudele vaid kord aastas ei peaks osaks saama.

Siinkohal pean mainima, et fotod näppasin Luisi feisbuki albumist, kuna Tanya ei ole enda omasid veel jaganud ja mina tegin seal hoopis Tuuli kingitud/annetatud Zenitiga analoogpilti, mida pole veel ilmutada saanud…