Käisin poeesia läksin koju e. argiasjad teises võtmes

Nii palju toimub, et pirn ähvardab läbi põleda.
Heleda, hõreda praksuga.
Mõnel päeval ma kostitan laupa
kõlava kahetsuslaksuga.

Kipun unustama, nii et appi on võetud abivahendid, et kõik sündmused ja kohtumised, kohustused ja lubadused meeles püsiks.

Triviaalne on kirja pandud.
Nüüd kipun unustama, kes ma olen ja miks.
Keda ma armastan ja kuidas.
Kus ma olnud olen ja kuhu tegelikult peitu minna tahaksin.

Nii palju toimub, et lennumiile kogun
päevilt, mis jalgel on veedetud.
Arvuti taga istumisest silmamunad –
kõvad kui 12min keedetud.

Kord on vaja külla minna.
Siis koosolekule.
Siis tullakse külla või ronib koosolek koos minuga voodisse.
Küll kutsutakse aru pidama
või nõu
Kohe on siis vaja nõusid pesta
ja saa siis aru
kuhu päevavalgus kadus.

Ühel päeval on vaja korraks Leedus ära käia.
Jah, nii nagu teistel poes.
Mõnel teisel päeval leiab mind Viru tänavalt filmimast.
Vahel jõusaalis, teinekord pool neli pärastlõunal ikka veel teki all, šokolaadirosinad peos.

Kui on tunne, et enam ei jõua, avastan, et üks maailma toredamaid asju on see, kui kass mu sõrmeotsa oma nahkjasse pihku haarab, omal tark nägu peas.

Sellistel hetkedel ei jäägi muud üle, kui imestada, et tegelikult on ju kõik hästi.

.

Ja süüdistada saab ainult iseennast.