Ta on elus!

Andke käega märku, kui olete mind igatsenud?!

Jah, mul ei ole mittemingisugust õigustust sellele, kuidas teid kohelnud olen. Ligi kolm kuud kirjutamispausi on selles blogis esmakordne. Süüdistage Eestis olemist! Indias küll sellist asja ei oleks juhtunud. Aga see selleks.

Millega ma siis ometi tegelen, et kirjutamiseks aega ei leia? Kõik olete ju kuluaarides kõlakaid kuulnud, et Äliss on maikuust saadik Eestis vedelenud, aga nüüd on advent juba käes ja ta on ikka töötu. Rumalaks läinud või lihtsalt laisk?
Enda kaitseks võin öelda, et ega ma ju liiga kaua otsinud ka ei ole. Suvi läbi lillutasin niisama ja koos esimeste langevate lehtedega läksin kooli.
Siis sain kakskendkuus ja oktoober hakkas otsa lõppema – ja tulin koolist tulema. Ikka…ei olnud õige.

Nüüd on november juba peaaegu otsas ja võin käsi südamel vanduda, et selle kuu olen küll justkui uut kohta otsinud. Tööotsingud näevad tihtilugu kangesti telekavaatamise moodi välja, aga see ei tähenda ju et aju välja oleks lülitatud. (Vähemalt mitte alati.)

Olen ikka oma siiviid saatnud siia-sinna…ja kaks rauda on praegugi kuumas – näib mis saab. Pöialt tasub igatahes hoida.
Lisaks olen jälle DigiCaptionsi tööd tegema hakanud, sedapuhku siis täiesti uue lepingu alusel ja siis kui seda neil anda on…mida ei ole just liiga tihti. Aga asi seegi.

Aa, eile-üleeile olin ektraks massistseenides Ain Mäeotsa filmis nimega “Deemonid”. Kasiinosõltlastest jutustav draama peaks kinodesse jõudma järgmisel sügisel, nii et see pole mingi naljategu. Ja kui te filmi ajal ei pilguta võite mu kukalt märgata!! Ma vist peaks omale iMDb-sse profiili looma.

Jah. Üldiselt on Eestis hirmus tore olla – vägisi nõmestuvast ilmast ja kallist kultuurist hoolimata. Tagasi ei kipu, ei. Ja üldiselt võib mulle ikkagi igal ajal kella tõmmata ja päriselt kokku saada – kuni mul veel aega on.

Rõõmsat advänti.

 

 

Advertisements