Anoushka: luigelaul?

Nürbel küll.
Teil ei ole aimu ka kui kaua ma ei ole juba sitarit mänginud! Tunnid on üle kuu aja ära jäänud, sest herr õpetaja külastas kodukanti ja teate, see ei ole India mõistes nagu mingi Tallinnast Järvakanti minek. Võtab aega.
Aga nüüd on ta tagasi ja kutsus mind homseks (või noh, tänaseks, tegelikult on juba meil noore hommikuga tegemist, kell on kaks läbi) jälle tundi.

Üks asi on see, et tunde pole olnud. Teine, ja hirmsamgi, on see, et tunnet pole olnud. Adelaide lebotab oma kotis ja mina piidlen teda aegajalt nukrate silmadega. Siis ohkan ja teen hoopis midagi muud.
Oma mõttes ma tean, et kui ma ta sealt lahti koorin ja sõrmega üle keelte tõmban ja noodivihiku ette lahti löön…et siis on ilus ja hea. Aga seda liigutust, et ma ta välja võtaks— See on nii raske, et nutt tuleb peale. Lihtsalt ei tea, mis see mind sööb seespoolt.

Ja nüüd selgus, et ma pean homme hommikupoole tööle tulema. Ja teate, mingi selline natukene nagu rahulolu on. Kurb on muidugi, aga keelatud rahulolu on ka, sest ma tean kui nadilt ma ennast tunneks, kui ma lähen tundi ja üldse ei ole harjutanud. Nüüd võidan…ühe päeva juurde. Kui just neljapäeval ka midagi ei juhtu… Siis on nädalavahetus ka. Täis süümet ja tundepuudust.

Sri Mahasaraswati on mu maha jätnud. Miu.