Planeerimisest ei pääse

Mulle meeldib aeg-ajalt planeerimise vastu mässata. Et vot ei taha teada mis homne-järgmine kuu-vanadus toob. Tihtilugu on see lõbus, üldjuhul aga suhteliselt tühi töö, kuna igapäevases elus on piisavalt palju indikaatoreid, et kogu improvisatsioon (või isegi selle teesklemine) õhust tühjaks lasta: tööplaan, puhkusegraafik, kohvipaks, Igor Mang…

Sel ajal kui Indias suur ja võikalt päikeseline talv mühiseb, naudin mina korraliku eestlase kombel kaamost – ärkan hilja, olen ikka unine, lähen nohinal tööle, naasen siis kui öö käes on ja virisen, et valget aega nagu ei olegi.
Aga tean, et kaamos tuleb nagunii ootele panna kui tükk Eestimaad mulle külla tuleb. Ja sellega kaasneb plaanimine.
Pean võtma puhkusepäevad enne kui keegi teine need võtab. Pean mõtlema mida-kus-ja kuidas tüki Eestimaaga Indias kõige toredam teha oleks, et oleks viimase peal reis ja puhkus. Pean varakult broneerima igasuguseid lendamisi ja sõitmisi – TEHTUD! Mis ka vahepealsetel päevadel ei juhtuks, 12. veebruaril korjan Eestimaa Chennai lennujaamast peale ja läheme merre ja 26. veebruaril lendame nagu üks mees Delhisse higistama. :)
Näe, näe, plaan.

Siis on muidugi plaanidesse alati pandud minu töö – selle jaoks on meil suur ja värviline Exceli tabel, kus kõik failid kuupäevade, nimede ja protsessidega ära on toodud ja selle vastu eksida ei saa. Rohkem kui sealt midagi ära kaob, lisandub sinna lühikese etteteatamisega igasugust kraami. Olen täheldanud usalduse hulka, mida minu kahvatu kuju endas teiste jaoks kätkeb, mistõttu leian end olukordadest, kus üle maailma Deluxe inimesed minu käest mingeid tähtsaid asju küsivad…ja esialgsest shokist toibununa…ma neile ka vastuseid tean.
Tuleb plaanida kuidas ametikõrgendusest kõrvale hiilida. Kes ometi suuremat vastutust tahaks? Mitte mina. Pole eluilmaski sellist ambitsiooni olnud. Kui keegi hakkab mind kõrgemasse tooli pressima, punnin vastu, lõhun tooli ära ja lähen hakkan hoopis puusepaks. Kui seal hästi hakkab minema ja puuseppade ülevaatajaks tehakse, saboteerin ennast ja hakkan töötuks.
Saate aru. Ei mingeid vastutusi! Mulle meeldib selline…raamidesse surutus, mis töösse puutub. Mul on oma nurk ja oma ülesanded ja siis…nokitsen. Võite mind Lihtsa Elu Annikaks kutsuda.

Seda enam ei tahaks ma mingeid suuri ja üllaid plaane enda jaoks Deluxe’is, et see muudaks lahkumise raskemaks. Ja neil päevil mõtlen ma oi kui palju lahkumisele.
Miks?
Sest on üsna raske Indias töötada, kui ise tagasi Eestisse plaanid minna.

Näe, jälle plaanib.

See et Lavakaga nii läks ei tähenda, et ma nüüd kunagi ega kuidagi ennast edasi harida ei kavatseks. Mine tea, äkki õpetatakse mõnel pool ambitsiooni ka ja ma võin rahulikult endale õnne soovida, selle asemel et närviliselt hariliku pliiatsi närimisest grafiidimürgitus saada.

Et siis plaanid. Neist ei paista pääsu olevat. Ma tean, ma olen peaaegu kõike proovinud:
Ühe otsa piletiga Indiasse, ilma igasuguste broneeringute ja edasiste ideedeta ja näe, kahe kuuga suutsin omale peika ja väga hea töökoha ja ilusad riided korraldada. Ilma plaanimiseta.
Ja siis olen isegi mõelnud, et mis oleks kui saadaks kõik kukeseenele ja mölliks ennast mõnesse templisse, teate, nagu Lii Unt ja elaks kesiselt, aga rikka hingeeluga ja paari aasta pärast kirgastuks ja…

Ma ei saa isegi mitteplaneerimist mitte planeerida.

Feiljur.