London calling vol.2

Appi-appi, milline elamuste möll!

“Les Misérables”
Leidsin oma koha Upper Circle‘is, mis on koodnimi laealusele rõdule ja jäin ootama. Tuled kustu, orkester alustas… 5 minutit hiljem tõusid mu käekarvad turri ja teise laulu ajaks veeresid esimesed suured emopisarad prillide alt üle näo. Kui esimene aplaus oli, luristasin valjult ninaga ja pühkisin salvrätiku puudumisel kotisangaga silmi.
Muusikal oli NII võimas ja NII ilus, et emotasin veel teise vaatuse ajalgi… Pausi ajal sõin fäänsit jäätist!

Super kogemus. Läheks ilmselt uuesti, kui siin kauem oleks.

£

Järgmisel päeval sain Riinaga kokku, kes Londonis elab. Kondasime lilleturul ja Brick Lane’i turul ja Hackney Wicki sadamas ja Olümpiastaadioni lähistel. Shoppasin tublisti ja kõndisime palju. Lõpetasime tema stuudios Bermondseys – see oli päev täis tänavakunsti ja turglemist.
Õhtul kohtusin aga metroopeatuses oma Islandi abikaasa, Gummiga, kelle juures ülejäänud aja Londonis veedan.

Veetsime esmaspäeva kesklinnas jalutades, veel rohkem shopates ja lõpuks öösel KFC-s patustades.

£

Teisipäev leidis meid kaua-kaua hommikul voodis vedelemast. Kui Gummi lõpuks ärkas, tuli ta kiljudes minu tuppa, kuna oli pakkumise saanud Gordon Ramsay restorani kolmekäigulise eine jaoks – 26 naela eest peenelt telekoka roogi süüa kõlas hästi. Helistasime ja reserveerisime omale homseks laua!

Siis läksime välja eesmärgiga mulle juuksurisalong leida, kuna pleekinud ponituusti-stiil ei olnud minu jaoks enam väga veetlev.
Leidsime.
Tore afroga juuksur selgitas, et esimese hooga ei pruugi nii heledaks pleekinud juustele värv korralikult peale hakata, nii et peaksin protseduuri kordama, aga näis kuidas läheb.
Kui juuksur otsa eest ja kõrva tagant värvi hakkas nahalt maha tupsutama, ehmatas ta mind heledahäälse rõõmsa avaldusega: Yo’ ears aah so tiny!

Tunnike hiljem lahkusin salongist sirgeks triigitud loomulikku tooni traavlilakaga, ise jube rahul.

Ja päev läks aina paremaks.

Covent Gardenis ringi jalutades nägime Alice Imedemaal plakateid…ja broneerisime homseks piletid balletietendusele!

Käisime tai toitu söömas ja kohtusime peale seda Alistairiga, kellega Gummi oli oma Islandi-reisil tuttavaks saanud. Alistair on pikk ja ilus britt, kes absoluutselt kohe mu südame võitis sellega, et pakkus mahaistumise kohana välja Londoni suurimas raamatupoes asuva kohviku. Enne teed jõudsin kümnetest Alice’i raamatutest kaks välja valida ja ära osta, ise rõõmust hüpeldes.

Kui raamatukohvik kinni pandi, tuiasime Sohos edasi ja parkisime end lõpuks Costa kohviku õuelauda.
Kohvijoogid ees, seirasime inimesi, kuna ühel hetkel Gummi mind laua alt jalaga tonksas, mu selja taha osutas ja küsis, kas ma tunnen ka selle naise ära.

Appi issand keeks jumal ufonautika ja unistused!

Mina noogutasin üliagaralt pead, aga kui Gummi küsis, kes ta on, ei suutnud ma nime meenutada.

Mina, oma mõttetus arguses ja aeglases reageerimises oleks asja sinnapaika jätnud ja ilmselt lihtsalt hiljem maininud, et me vist nägime seda ja seda näitlejatari. Gummi on aga…teistsugune.

-“Hei, vabandust, aga kas te olete kuulus? Ma tunnen teid kusagilt nagu ära…”
-“Mina või? Oled kindel?”
-“Jah, kus te mänginud olete?”
-“Äkki ma lihtsalt meenutan kedagi? Nagu teisik.” Naine muigas.
-“Ei, aga tegelikult…?” Gummi ei andnud alla.
-“Ma olen Laurie Holden, mängisin The Walking Dead’is, kui te seda teate?”
Eee…jaa!!!!
-“Ja Shield’is.”
Mina hoidsin end tagasi, et ma kiljuma ei hakkaks ja…
Laurie sirutas käe välja, igaühele meist, küsis meie nime ja ütles, et on meeldiv tutvuda.
Mina, cool nagu ma olen, ütlesin vist iga asja peale lihtsalt wow.
Tema, veel coolim, ütles: “Okei, tore teiega kohtuda. Ja mine tea, äkki ma ikkagi olen lihtsalt väga Laurie Holdeni moodi…”

Issand, London on täiesti sürr-fantastiline! Ja aina sürr-fantastilisemaks läheb.

Näis kuidas meie homne viietärni-päev möödub, peene eine ja balletiga.

Advertisements