Võllanaljad e. kui palju on ilusatele tüdrukutele lubatud

Peale pooltteist aastat Indias elamist on tekkinud sõpruskond võimalik üles lugeda ühe käe sõrmedel.
-Mul on üks sõbranna ja see on Dahlia.
-Mul on üks peika ja see on Bharad.
-Kui meessoost sõbrad lubatud on, siis on mul üks sõber ja selleks on Raad.
-Mul on Dahlia kaudu mingil moel sõbranna, kelleks on Poonam. Kui Dahliat ei ole, siis mina ja Poonam oluliselt ei suhtle.
-Mul on suur hulk sõbralikke kolleege ja muhe ülemus (Raik).
Vsjoo.

Ühel kodust kaugel elaval tüdrukul oleks kõvasti rohkem sõbrannasid ja sõpru vaja, et mitte üksi kurbusest nina nokkida ja laupäevaõhtutel innukalt töönädalast blogida.

Üks sõbranna peaaegu tekkis. Aga nüüd olen kahtlasel ristteel ja mõtlen, et asi vist ikka ei ole seda väärt.

Võllanali asja juures on see, et tütarlapse nimi on Pooja. Loomulikult hääldatakse seda puudža ja mitte pooja, aga see selleks. Naljakas on ikka ja omavahel rääkides nimetame teda Dahliaga Hangman’iks (sest ma otse loomulikult rääkisin Dahliale, mida “pooja” eesti keeles tähendab.)
Tütarlaps töötas DigiCaptionsis eelmise kuuni, oli seal töötanud pool aastat ja nüüd pani asjad kokku ja läks töölt minema. Olen teda peale seda vist 1-2 korda näinud, aga sellest pikemalt.

Esimest korda märkasin ma sellise inimese olemasolu ühel hilisel õhtutunnil mõned kuud tagasi (kui ikka veel kontorist kaugel Arekeres elasin), kui olin just suure hunniku tööd teinud, närve kulutanud ja siis teada saanud, et taksosid on hetkel saada vaid üks ja seda tahavad mitu inimest, kes kõik linna eri otstes elavad.
Mina ja Bharad räuskasime turvamehe peale, kes taksosid sel ööl jaotas, et elame väga kaugel ja mõlemad ja meil on nüüd kohe koju vaja minna. Räuskamise vahepeal täheldasin, et teine pool, kes eriti ei räusanud, vaid vaikselt rääkis ja ootas kuni me räuskasime, on ilus tütarlaps. Ja mis veel olulisem, roheliste silmadega.
Teate, Eestis võid pool eluaega kellegagi südamesõber olla ja mitte silmavärvi teada, aga siin hakkab hetkega silma, kui iirised tavapäraselt pruunid ei ole.
Niisiis, oli roheliste silmadega tüdruk, kes nii hilja öösel sugugi närviline ei olnud, kuigi paistis et sõjas takso pärast on ta juba mulle ja Bharadile alla jäänud. Lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et ootab siis järgmist taksot.
Mul tuli peaaegu süüme, aga õnneks tahtsin piisavalt palju koju minna, et mitte liiga halvasti end tunda.
Sinnapaika asi jäi.
Paar kuud hiljem kui Bharadiga korduvalt korteriotsinguil käisime ja kinnisvarast mingi hingekriipiv rutiinne alltekst oli saanud, läksin kontori kööki teed võtma. Seal oli roheliste silmadega tüdruk ja keegi veel ja rääkisid korteritest. Mina ei suutnud nokka kinni hoida ja avaldasin kaastunnet, et issake, korteriotsing on jõledam peavalu, eriti kui liiga palju maksta ei taha.
Rohesilm naeratas laialt – tagantjärele tundub nali, et tal on 42 hammast täiesti loogilisena – ja küsis, et kus ma otsin siis korterit. Ütlesin et Koramangalas ja Indiranagaril. Kiirelt hakkas jutt jooksma ja lubasin talle maaklerite numbrid edastada. Tehtud ja jälle asi sinnapaika jäetud, aegajalt kinnisvarateemalisi nalju ja teresid vahetades.
(Minu teada elab ta endiselt kodus ja pole kuskile kolinud.)

Kuidas asi aga niikaugele läks, et meist peaaegu sõbrannad said on kummaline ja segane lugu, mis on seotud ühe noormehega ja sellega, et ta mulle pihtis, et talle see rohesilm mõnevõrra rohkem kui natuke meeldib. Mis asja keeruliseks ajas, on asjaolu, et rohesilmal, keda sealtmaalt juba Pooja (puudža!) nime all teadsin, on lahutus käsil. Jah, ise noor ja ilus, aga juba elus sealmaal, et lahutab abielu. Detaile ei tea ja küsima ka ei ole hakanud, aga igatahes oli noormees talle “toeks”…või toeks… Pole päris kindel kas jutumärgid on vajalikud. Ja siis et nad olid kuidagi lähedased kontoris.
Ja kui siis ükskord mul kolepalju pastat oli tehtud ja Dahliat ega Bharadit tol päeval tööl ei olnud, jagasin oma toitu Pooja ja sellesama noormehega.
Asi viis aga selleni, et Pooja pärast veel mitu päeva rõõmustas, et küll see pasta oli ikka hea ja issakene. Isegi see noormees pidi nentima, et ta on ikka kohe üleloomulikult vaimustuses sellest.
Mida minusugusel heasüdamlikul inimesel ikka muud üle jäi, kui uuesti pastat teha. See meid kokku tõi ja rääkisime juba pikemalt. Siis selguski, et ta töölt üsna kohe-kohe minema läheb. Töö ei pidavat talle sobima ja tal on teised huvid. Ütles, et kahju on nüüd ära minna, kui on just seal nii toredaid inimesi kohanud kui mina. Mina ei osanud sellisest tähelepanuavaldusest midagi arvata. Noormees aga kinnitas mulle, et kui ta paremini ei teaks, siis arvaks, et rohesilmne neiu on minusse lausa armunud – nii palju pidi ta minust rääkima.
Minul oli hea meel. Tüdruk oli ju tore ja sõbralik ja mida veel võiks tahta, kui sellist sõbrannat kellele mina ja mu kodukokandus meeldime!

Panime paika, et Pooja tuleb minu ja Dahliaga koos Dahlia juurde jõulupinatat valmistama. Ta paistis sellest mõttest suures vaimustuses olevat ja leppisime kokku, et saame laupäeval kell 2 kokku ja läheme materjale ostma, seejärel Dahlia juurde.
Tuli see laupäev, kell hakkas 2 saama…helistasin talle ja selgus et ta alles magab. Noh, teeme siis hiljem. Kas kella kolmeks jõuab? Arvas, et jõuab. Pidi helistama kui kuskil lähedal on.
Kella neljaks ei olnud temast endiselt märkigi.
Millalgi peale nelja helistas ja ütles, et jah, ta on endiselt kodus, kell kuus saab mingi teise sõbraga kokku, et kuhu nüüd tulema peab. Ma siis ütlesin, et kui tal kell 6 juba uus plaan on, siis ei ole vist väga mõtet – jõuab vaevalt siia, kui peab juba minema. Pooja mõtles natuke aega ja ütles, et ei, ikka tuleb – kasvõi korraks.
Ma arvan, et ta jõudis millalgi kuue paiku Indiranagarile, kui me Dahliaga asju ostsime. Läksime siis papjeemašeed tegema, tund aega saime liimi ja ajalehtedega hullata, kui ta ütles, et peab veel emaga kokku saama ja… Nõnna siis. Läkski minema.

Järgmise töönädala jooksul tegime plaane Avatari vaatama minekuks – Dahlia tahtis seda 3D näha ja Bharad ükskõik mis D. Planeerimise ajal ühendus Pooja ja nii küsisingi, kas ta oleks huvitatud tulekust, et me siis paneks talle ka pileti kinni. Ütles, et oi, jaa – millal on, ta kohe tuleb. Detailid antud, saatsin talle veel eelmisel õhtul meeldetuletuse, et võtku kindlasti tagatisraha 3D prillidele kaasa ja tulgu pisut varem, sest prillide saamiseks tuleb sabas seista.
Film pidi algama kell 10.
Pool 10 Dahliaga rikšas istudes saatsin talle smsi, et loodetavasti on ta teel… Sain vastuse, et oh, ta on veel kodus, aga 5-10min pärast hakkab liikuma ja näeme seal.
Jõudsime ilusti kinomajja, lunastasime piletid, kümme minutit oli filmini aega ja turvaväravates oma miiline saba. Seisime saba peaaegu ukseni ära, aga keda polnud oli Pooja. Ütlesin Dahliale, et mingu nad Bharadiga sisse, võtku meile kõigile prillid ja ma ootan siin Pooja ära. Kuna piletid olid meie käes, ei oleks ta muul juhul sisse saanud.
Kell 9:58 ei olnud teda ikka veel. Telefoni ka ei võtnud.
Läksin tigedalt ja seisin veel ühes järjekorras, et piletimüüjalt küsida, kas ma saan nimeliselt piletid sinna jätta, kui keegi hilineja veel tulemas on.
10:05 jõudsin just öelda, et mul on üks pilet, aga inimene jääb hiljaks – kas oleks võimal…
…kui Pooja helistas. “A tsau, ma just jõudsin, tulen nüüd üles.” Ülestulek võttis mõnusad minutid aega ja seal ta oligi, tore ja naeratav ja “oi kas sa ootasid minu järgi”.
Urisesin midagi vastuseks ja läksime sisse.
Film, bla bla, sinised kassid…
Välja tulles küsis mis plaanid meil aastavahetuseks on. Ütlesin, et polegi veel plaane. Küsis siis, et kas oleks tahtmist kuskile klubisse minna, 31. või siis nädalavahetusel – tantsima ja nii. Ütlesin, et oleks tore küll – andku aga teada millal minek on.
Nädalavahetus lähenes ootamatult kiiresti, tuli uus aasta Luke’i juures grill-liha süües ja vabad päevad poole päevani magades… Tuli siis see laupäev mil pidime diskotama minema. Pärastlõunal sai smse vahetatud, et kus ja kuhu ja kas.
Sillerdav ja rõõmus jaa, muidugi läheme, ma pean enne veel sinna ja sinna minema, aga helistan kell 7 ja millalgi poole 9 paiku võiks kokku saada.
Kell kaheksa ei olnud temast midagi kuulda. Ei hakanud ma siis poole üheksaks kuskile niisama uitama minema… Peale kella 11 tuli sõnum, et kuule, mul läks veits kauem, teeme järgmine nädal.
Järgmine nädal jõudis kätte – jõudsin just tööle, kui ta helistas. Et ta on Digis, maja ees, tulgu ma alla.
Läksingi, ikka päikeseline nagu ta on, siristas, et näe, Binoy kutsus enda juurde peole ja ütles, et võtku sõbrannasid ka kaasa – tema võtaks minu kaasa. Ütlesin, et jah, miks ka mitte. Millal üritus on? Ütles, et laupäeval. Rääkisin Dahliale ka, et siuke lugu on, kas ta tuleks ka. Dahlia arvas, et miks ka mitte.
Laupäeval läksin hommikul tööle, mõeldes, et jõuan selleks ajaks valmis kui kuskile minna tuleb. Saingi smsi, et pidu algab millalgi 7-8 ajal, millal ma töölt vabanen. Ütlesin, et kuskil 7 ajal saangi. “Oi kui tore, aga siis helista kui kodust tulema hakkad.”
Töötasin, sain valmis, läksin koju, vahetasin riided…ja helistasin.
“Aa, ma olen praegu kodus, aga sõbranna tuleb mulle järgi kohe ja siis lähemegi.”
Mina ütlesin, et ei tea kus see asi toimub, et kas me saaks kuskil kokku. Pooja arvas, et ma võiks Dahliaga kuskile Koramangalasse minna ja siis kui nad sealkandis on, siis helistavad. Andsin Dahliale teatepulga edasi, kes kuskil kaubanduses kolas ja ta arvas, et tahab enne kodust läbi käia. Pidi helistama kui jõuab.
Kell 9 oli Dahlia kodus, mina olin ka kodus, aga ei mingit teadet.
Peale kella 10 helises telefon. “Kuule, me nüüd oleme peaaegu seal. Kus sa oled?” Ütlesin pahuralt, et olen kodus. “Aa, aga tuled või?” Küsisin kui kaua nad seal pidutseda plaanivad. “Noh, mingi 11-12ni.” Ütlesin, et siis pole nagu eriti mõtet… “Miks? Mis see kell siis… Oi-ii-ii, juba 10! Kas sa ei saa rikšat, sellepärast ei tule või?” Ütlesin, et seda ka, koju ka pärast ei saa ju.
“Oi kui kahju, no teeme järgmine laupäev siis midagi…”

Vot siuke siis. Ma ei tea… Hakkab juba naljakaks muutuma. Ma pigem eelistaks mitte plaanimist ja mitte lubamist ja kodus nina nokkimist, kui kellegi järgi pidevalt ootamist. Ma ei oska niimoodi vabalt võtta, et oh, kui tuleb siis tuleb, ma senikaua teen midagi muud. Kui on midagi kokku lepitud, siis ikka… Äkki olen ise loll?
Ütlesin Dahliale ka, et aitab, ei mingit teemat enam, kui ta just ukse taha ei tule ja kindlat tegevusplaani punktist A punkti B põlletaskust välja ei kougi, kellaaegadega ja puha. Kaua võib?
Päriselt.
Kui kaua võib sellist asja teha? Ja kas asi on kultuurierinevustes või “vabalt võtmises” või…

.

.

Peale teksti üle vaatamist tekkinud mõte:
Teksti pikkus annaks nagu mõista, et olen s u t i k e frustreeritud kogu sellest indiapärasest ajavenitamisest… Nagu nad siin ise naeravad: IST (Indian Standard Time) tähistab tegelikult Indian Stretchable Time’i.