Hoolimata Lõvi kindlast veendumusest, et kassipoeg on isane (“No vaata kui targa näoga ta on!”), sai eile selgeks, et karvase marodööri sabaalune je ne sais quoi on ikkagi tussu.
“Mh, nüüd ei saagi talle nimeks Milton panna,” ütles kassi-isa väga pettunult.
Mina ei teadnud, et me tahtsime kassile nimeks Milton panna, aga selgus, et Lõvil oli kontseptsioon, et kassi nimi võiks olla Milton, sest Schrödingeri kass, kes omanimelise paradoksi inspireeris, oli just sellise nimega. Ja ilgelt kipa on, kui meie kassil oleks lisaks üheksale elule veel ka (võigas) superpositsioon, et ta on ühtaegu nii elus kui surnud.
Olgugi, et põhjendus võis minu jaoks pisut kahvatuks jääda, tahtsin ma ikkagi, et Lõvi üleni ära ei pettuks ja pakkusin välja, et kassipreili nimeks võiks siis saada Päris Milton.
Tee veel nalja.
Nüüd ongi meie ürgarmsa nurruniisa – ja Künka loomahotelliketi pärijanna – nimi Päris Milton.
:D :D :D :D (homeeriline naer). Nii hea, et sa võiks alustada Päris Miltoni raamatu kirjutamist!