Teeme siis veel üks kord

Saagu mis saab, iga päev plätudega käia ja värsket puuvilja süüa ei ole ikkagi piisavalt rõõmustav, et kellegi ajukeemiat muuta.

Käisin täna taaskord (üle pika aja aasta) psühhiaatri juures.
Mitme nädala jagu magamata öid ja tusameeletujusid, mis silmast vee välja väänavad (ja seda täiesti ilma põhjuseta), päev-päevalt kukkuvat kaalu ja niruvõitu tervist hiljem võtsin ikkagi kätte ja käisin ära. Tulemus oli ette teada:
Mina olen kurb, tema on Bupron® SR 150 – kahepeale kokku peaks mul tuju jälle käima saama ja enesetunde jälle rea peale. Une-Mati jaoks on ka natuke midagi nimega Lonazep, mis peaks õhtul võttes liiva silma ajama, kuni Bupron tööle hakkab ja igasugused und-pelutavad protsessid nullib.
Sellised rõõmsad lood siis.
Arstitädi ise oli tore – Syamala Vatsa-nimeline keskealine järsu ütlemisega daam, kes esmajärjekorras mu perepuu paberile joonistas ja läbi küsis kuidas ma kõigiga läbi saan. Ja siis muidugi analüüsisime suhet ja lahkumineku tagamaid. Kinnitasin talle, et asi oli jama juba enne seda kui voodis üksi laiutama sain hakata… Nojah. Ja Eestis teadis ta ka mingil määral – Balti riike vähemalt. Ja lahkudes ütles ta mulle dosvidanje. Vot siuke tädi.
Aga muidu luges sõnu peale, et kui rohi ei aita, siis ma ikka kohe teada annaks. Ja kui olemine väga niruks läheb, siis ka ikka helistaks. Ja kui ravumist hoolimata õhtul und ei tule, siis ärgu ma jumala eest kahte võtku…muidu ärkan alles mitme päeva pärast.

Mis muud. Sööme rohtu ja oleme rõõmsad. Palun mitte muretseda.

Tagasiteel tegin omal olemise nii mõnusaks, et ammu ei ole juba nii mõnus olnud. Hoolimata magamata ööst otsustasin arsti juurest paar-kolm kilomeetrit koju jalutada. Ostsin tee äärest kotitäie arbuusiviile ja toppisin suu roosat lumelaadset värskust täis. Käisin veel tiiru väikeses hiina ilusalongis ja lasin oma ükskulmu korralikuks kulmupaariks niiditada.

Elu on till!