Nädalav-ahhetus

Olen kuidagi närvalt kirjutanud sel  nädalalõpul. Et teid mitte alt vedada, viskan mõned read. Mõtteid tegelikult nagu on, aga sõnu mitte…
Käisin lausa raamatupoes sõnu otsimas ja oma suureks kurvastuseks ei lohutanud Blossoms mind enam oma paksult täistuubitud riiulite ja laeni raamatuvirnadega. Tegi hoopis nukraks, sest näitas just seda, mida ma viimasel ajal palju kuulnud, märganud ja kartnud olen:
Raamatud ei ole enam pühad ja avaldamine ei saa osaks mõnedele valitutele, vaid igaühele, kes tahab. Raamatuid on ühtäkki liiga palju ja nad ei tundu enam üldse erilised.
Mina igatahes murran nüüd pead, kuidas midagi erilisemat kui tavaline raamat teha. Ja ärge öelge, et punnitada ei maksa. See ei ole siinkohal probleem. Ma ei punnita. Ma m õ t l e n. Sest minust peab alguse saama üks raamat, kui ma ka selleks kogu eluaja kulutan, et oodata Seda Mõtet või aega mil raamatukirjutamine taas kirjanikele on jäetud.

Lugupidamisest poe vastu sealt muidugi tühjalt välja ei astunud – ostsin F. Kanga Trying To Grow. Paistis säherdune raamat, mis mulle peaks südamesse minema. Loen, siis räägin kas läks ka.

Ja Blossoms (suur raamatupood kesklinnas) meenutas mulle just siis kui olin lootust kaotamas neid pisikesi asju, mis India nii armsaks teevad. Nuusid parajasti mingit koltunud koomiksit raamatupoe koridoris…kui tuleb noormees ja küsib kas ma teed tahan. Ja kohe ongi aurav topsike kuuma magusa ingveriteega olemas. Nii ilus ja hea – raamatud ja tee. Ja lihtsalt niisama.

Muidu käisime täna Bharadi sõbra Utpali sünnipäeva puhul Mainland China restoranis söömas. Oli suur ja india-hiinapärane rootsi laud, kust siis ühtekomateist haarata võis. Kuna jäime mitte-elegantselt hiljaks, lausa poolteist tundi, olid kõik teised juba lõpetanud…ja kuna see oli meile alles hommikusöök, mitte lõuna, ei suutnud me Bharadiga kumbki liiga palju süüa. Panin magusale rõhku ja lisaks sünnipäevatordile manustasin ka šokolaadivahtu, puuviljasalatid vaniljepudinguga ja mingit kreemikooki…ja siis natuke kahvliotsaga magushapusid krevette ja porgandi-oa salatit. Hea.

Kui mind siis raamatupoodi minekuks hüljati, Bharad liikus sõpradega kuskile popilt ja noortepäraselt passima ja Dahlia otsustas mitte minuga kokku saada…ja kui raamatupood mind kuidagi tühjaks ja nõutuks muutis…tegin ainuvõimaliku liigutuse, mis sel hetkel mind aidata sai…

.

…ehk ostsin omale sinise kuldsete mummudega printsessikleidi.