EE: Peaaegu ärajäänud tulemine (1. osa)

Kui see kuramuse kodumaale tulek alati nii traumeeriv ei oleks, käiks siin ehk tiheminigi.

Broneerisin märtsikuus pileti 6.juuliks. Muudkui lugesin päevi, ostsin siselennupiletigi 6ndaks, et ikka hea ajavaruga Bangalorest Mumbaisse jõuda. Kui see päev lõpuks kätte jõudis ja Bharad mu nukra näoga lennujaama sõidutas olin juba täitsa ootusärev, et näe, homme samal ajal näen juba laevast Tallinna torne. Ja ema. Oh seda rõõmu.

Spice Jet lennutas mu suurema vaevata Mumbaisse, kus siis siselendudest rahvusvahelistesse transferibussiga peale pisukest edasitagasi jalutamist sõidutati.
Kalpsasin rõõmsalt oma väljatrükiga lehvitades D sissepääsu poole, näitasin vuntsidega onule oma passi ja piletit…

…ja ta ütles poolnaeratades: “Ei. See ei sobi.”
Mis tähendab, sobib ikka. Mul ei tulnud pähegi võimalus, et midagi siin sobimatut saaks olla.
Onu raputas pead, et näe, kuupäev. Ei saa ju enam.
Mina ei saanud aru.
Onu seletas siis natuke selgemalt:
“Näe, see. 6 juuli. A vot lend on ju kell 00:50 – see on juba 7 juuli. Möödas.” Laiutas veel dramaatiliset käsi, et ma ikka täie laksu ja tõsikindlusega mõistaksin, et olen oma lennule 24 tundi hiljaks jäänud.

Tundsin kuidas shokk ja valulik arusaamine minust üle uhkasid, kopsudest kogu õhu välja imesid ja jalgadest igasuguse jõu minetasin. Naaldusin kuidagi vastu lennujaama klaasseina ja püüdsin emale helistada. Selgus, et kui roamingut ei ole, siis teistest osariikidest kaugekõnesid võtta ei saa. Helistasin siis Bharadile ja püüdsin kuidagi paanikahooga võideldes talle selgitada, mis juhtunud on. Palusin, et ta mu emal mulle helistada paluks.
Mida muud kui poolnuutsudes ja hingeldades siis plaanida, et vaatan kas oleks võimalik kohe uus pilet osta ja et ta siis mulle hiljem helistab et uurida kuidas asjad edenevad.

Nihkusin jälle vuntsidega onu poole, kes oma puhmas kulmud kõrgele-kõrgele ajas, kui ma nutuse häälega küsisin, kust ma võiksin uue pileti osta.
“Te tahab täna lennata, jah?” uuris ta mitte eriti osavõtlikult.
Jah, ütlesin, oleks väga vaja küll.
“No aga mis te siis nutab, saab ikka lendamine.”
Tema optimistlik suhtumine ei lohutanud eriti. Siiski kutsus ta KLM lennufirma onu, kellele siis ka oma idiootsusest lühiülevaate andsin.
“Pole probleemi,” ütles kiilavev KLMi mees. “Muudame kuupäeva ära, maksate väikese trahvi ja lendategi.”
Appi, nii lihtne ongi? Ma ei suutnud uskuda, et asjale saaks nii kiire, kerge (ja odavavõitu) lahendus olla.

Ja ega ikka ei saanudki.

Ootasin sutt aega kuni järgmine, nooremapoolne, KLMi mees tuli ja ütles:
“Amsterdami lennuga ei ole probleemi, lennul on kohti ja saaks kohe täna ikkagi lennata. Aga teie lõpp-punkt on Helsingi ja kahjuks teie hinnaklassis sinna kohti ei ole…”
Ahsoo, mõtlesin mina. Aga mis seal ikka. Las bronnivad siis kuni Hollandini ja kui ma juba Euroopas olen, siis sealt saab ikka – Eestisse või Soome või kasvõi Lätti.
KLMlane vajus mõttesse ja palus mul oodata. Ootasingi.
Tuli mõne aja pärast tagasi ja ütles, et kahjuks neil keelab mingi reglement niimoodi tegemast, et poole maani broneeringuid teha. Kui on Helsingi viimane peatus, siis ei saa nad mind teps  mitte kuskile Lääne-Euroopasse lennutada ja sinna jätta. Vabandust küll, aga äkki ma ikkagi võtaksin hotellitoa ja ta annab mulle infotelefoni, kuhu ma kohe hommikul võin helistada ja uue bronni homseks teha.
Mõte sellest, et ma täna lennata ei saa ja homme koju ei jõua, et ma pean siin lollakas Bombays terve öö passima ja ennast halvasti tundma, sest ma nii idioot olen ja ei märka, et südaöö on enne päeva… Tundsin kuidas nagu mingi valingu tagant, mis oli kogu seda shokki ja draamat veel kuidagi lootuse najal kuivana hoidnud, kuidas tuleb raske soolane vesi, mida enam silmas kanda ei jõua. Ja muutusin Mumbai Chhatrapati lennujaama KLM check-ini laudade 20-21 vahel väikeseks vihmapilveks.
Palusin KLMi meest, anusin ja muudkui nutsin.
Mida rohkem ta ütles vabandust, midagi ei ole teha, seda rohkem ma nutsin. Nutsin kuni ta ütles, et läheb ja uurib veel.
Ja siis nutsin ikka edasi.

Nutsin siis kui kaks briti jõmmi mult küsima tulid kas kõik on korras. Pühkisin silmi ja seletasin, et ise olen loll ja nüüd vist ei saagi koju. Ja nad olid väga nummid ja kaastundlikud.
Nutsin siis kui lennujaama juhataja, tore noor naisterahvas, tuli küsima mis mureks ja ütles, et kui peaks juhtuma nii, et ei saa täna lennata, siis tulgu ma tema kabinetti ja nad organiseerivad mulle lennujaamas ööbimise.
Nutsin isegi veel siis kui tund hiljem inimesed muudkui sellele lennule check ini tegid ja need mehed minust enam välja ei teinud ja ma ei tahtnud uskuda, et nad viivitavad ja lõpuks ütlevad, et vabandame, aga check in on lõppenud ja lennuk on täis…ja tulge ikka homme jälle.

Nutsin 6. juuli hilisõhtul lennujaamas oma kohvri kõrval ikka kolepalju.