Mitte eriti raudne leedi

Käisin korraliku kodanikuna perearsti juures. Lihtsalt. Et pole ammu käinud ja olen juba selles eas, et aeg-ajalt peaks. Muuhulgas andsin verd ja pissi ja detaile terviseminevikust.
Täna sain siis tulemusi. Üllatusi ei olnud – juba krooniliseks kippuv raua aneemia. Ehk siis see, et kõiksuguste muude mineraalide ja hevi metali kõrval, mis inimkehas peaks olema, peaks olema 10-30 ühikut rauda. Ja mul on seda täpselt alampiiri jagu. Ja see ei olevat väga hea.

Mõtlesin, et loen siis lisaks, et miks see täpsemalt hea ei ole. Se’s mõttes, et enesetunde üle ei saa kurta, aga kui on midagi halba oodata, siis on hea hoiatuslasku kuulda.

Wikipedia on hüpohondriku parim sõber ja rääkis mulle rauadefitsiidi kohta päris põnevaid asju. Näiteks seda, et (peaaegu) k õ i k minu väikesed vigurid ja kaebused ja kentsakused võivad sellest tingitud olla! No ütleme, et huumorimeel on ilmselt mujalt, aga…saate aru küll.

Saage siis teiegi sellest interneeduse diagnoosimise peost osa ja vaadake – ehk peaks isegi maksale ja maasikatele rohkem pihta andma.

Wikipedia kohaselt on raua aneemia sümptomiteks muuhulgas:
-tung mulda süüa (!)
-ärrituvus
-unisus √
-kõrvade kumin
-depressioon
-lihaste tõmblused √
-jäsemete “ära suremine” √
-laiguline keel √
-isutus √
-sügelemine √
ja (kõige kuulim sümptom üldse)
-rahutu jala sündroom √

Eksole, raisk. Ma juba hakkasin neuroloogi juurde kippuma oma perutava vasaku jala ja tiksuva silmaga. Tegelt tuleb hoopis suurte ampsudega rauda sööma hakata!

Advertisements