Olen ligi nädala Londonis olnud ja pean mainima tõsiasja, et koguaeg läheb paremaks.
Esialgu oli mul ka reisiseltskond, Urmi isikus, aga eile varahommikul sõitis ta Eestisse tagasi ja jättis mu omapead…
…mis mulle ausalt öeldes väga hästi sobib.
Urmil oli plaan paigas – tšekklist asjadega, mida kindlasti teha ja näha ja kuna mul sellist asja ei olnud ja ma üldiselt eriti palju midagi ei tea, siis ei hakanud vaidlema, vaid käisin taltsalt kaasas.
Ma ikka ei ole selles mõttes turist, et suured majad, ükskõik kui ilusad, ei paku mulle eriti pinget. Mulle meeldivad kõik olukorrad, mis juhtuvad siis, kui plaanist kõrvale kaldutakse. Jokkerid, kes ennast ise su tegemistesse pressivad.
Mmm.
Ajaloolise tõe huvides märgin siiski ära, et meil said oma silmaga ära nähtud järgmised asjad:
-London Bridge
-Tower Bridge
-Big Ben
-London Eye
-Westminster Abbey
-Parlamendihooned
-10 Downing Street
-Buckinghami palee
-Royal Guards
-Trafalgar Square
-Kensingtoni palee (park)
-St Pauli katedraal (bussiaknast)
-National History Museum
-National Gallery
-Barbican
-Camdeni turg
-Greenwichi park ja mägi
-Covent Gardeni esine
-Leicester Square
-metroo risti ja rästi
-kõiksugused tsirkused, Piccadilly ja Oxford
Meeldejäävaimad hetked enne eilset?
1) Kui ma Urmit Barbicani esisel müüril istudes ootasin, tuli minu juurde ratastoolis mees, Robert.
–You alright up there?
Ütlesin jah ja küsisin kas ma ikka tohin seal istuda. Robert raputas pead ja küsis mis asja ma ajan. Ütlesin et ootan sõbrannat, kes maja pildistab. Seepeale viipas mees käega ja näitas mulle kolme erinevat kohta, kust väga häid pilte saaks.
Kui Urmi tagasi tuli, tegi Robert mulle pakkumise: Mina lähen ostan talle Tescost piima ja vastutasuks viib ta meid Barbicani 41. korrusele, et saaksime veel paremaid pilte!
–Now, since there are people living there, we need to be quiet. So where we get up there and you see the view, don’t say “Oh my god!”, okay?
-Okay.
-Around the 20th floor, you’re ears are gonna pop on the elevator, so…be warned.
*41.korrusele jõudes*
-…oh my God…
-What did I say?!?
2) Vestlus strippariga ja 30-naelane õppetund.
3) Camdeni turg, Sherlocki mütsi ostmine ja eriti see futuristlik sekspood.
£
26.juuli
Kui Urmi ära läks, kolisin ma meie Kassivere kodust minema. Enne veel jõudsin hommikusöögi kõrvale meie maja peremehega paar sõna rääkida ja kui ta kuulis, et ma Camdenisse kolin, oigas ta 5 minutit, kuidas see on kõige räpasem hipiurgas üldse ja miks peaks keegi kunagi tahtma seal elada.
Tarisin oma kohvri läbi keskpäevakuumuse New Market House kõrtsi ülemisel korrusel asuvasse külalistemajja, panin kleidi selga ja läksin oma nimepäeva tähistama…
…Harrodsisse!!!
Mürakas 5-kordne kaubamaja ei avaldanud väljapoolt suurt muljet, st jah, ta on suur, aga…tuled ei plingi kutsuvalt ega midagi.
Aga see, mis seal sees toimub on küll iga shopahooliku või lihtsalt ilusatest asjadest lugupidava inimese jaoks täielik unelm.
Kõike-kõike, mida hing ihata oskab ja lisaks palju asju, mida ei oska… Mina piirdusin ainult toiduosakonnaga ja käisin suu lahti ühe riiuli juurest teise juurde.
Ostsin omale lõpuks suure tüki vikerkaarekooki ja ühe smuuti ning suure purgi akaatsiamett kirsimahlaga. Mmmm…
Kui toredates vormides müüja(tari)d sinu poole pöörduvad, ütlevad nad esimese asjana, Thank you for waiting. Ja kui sul on makstud, küsivad nad sama viisakalt, kas nad võivad sulle kusagile teed juhatada.
Fantastiš. Olen täiesti lummatud ja pean sinna tõenäoliselt tagasi minema.
Kui mul kook peaaegu söödud oli ja suu kõrvuni, sõitsin Leicester Square’ile uurima, kas ma muusikalipileteid saaks. Sain. Tänaseks. Viimase.
Les Miserables! Juhhei!
Siis astusin kinomajja sisse, ostsin pileti filmile The World’s End Simon Peggi ja Nick Frostiga (ehk minu jaoks briti huumori paremik), sõin enne seda fišš-änd-tšipse, pettusin pisut ja läksin kinno!
Naerdud, mõnuletud, omaette oldud, võtsin suuna kodu poole.
Camden Towni bussipeatuses seisin, uurisin sõidugraafikut, klõpsasin vist ühe pildi…ja järsku astus minu juurde pisut eemal seisnud meesterahvas ja küsis, kas ma tahaksin temaga kuskile istuma minna!
Minuga. Ei. Juhtu. Seda. Kunagi.
(Levikas küsitakse muid asju päris julgelt, aga üldjuhul mitte selliste meeste poolt ja mitte nii.)
Peale pikka ee-d ja mmm-d ja “maeiteaaa”-d olin ühe bussi mööda lasknud, teada saanud, et ta töötab Harrodsis ja et me ei pea õlut jooma. Ja siis läksimegi. Läksime Camdeni turul asuvasse kuuba baar-restosse, kus sai rõdul istuda, sellal kui arvukad inimesed sees salsatasid. Ja siis me rääkisime juttu ja mina jõin vett ja sain teada, et ta on Alžeeriast päris ja peale seda Prantsusmaal elanud ja nüüd lõpuks siis juba mitu aastat Londonis.
Kui ta mind aga salsapõranda poole tüürima hakkas, tõmbasin hädapiduri peale, ütlesin, et olen väga väsinud ja lonkisime tagasi samasse bussipeatusesse, kust ta mu leidis.
(Ise olen jube rahul, et ma siuke kuivik olen.)
Sain 11ks koju, lükkasin voodis jalad teki alla ja vaatasin lae all olevast telekast veel Perfume: The Story of a Murderer’i.
Idüll. Täielik idüll.
Täna siis…tuhanded võimalused! Ja pool 8 hakkab revolutsioon Kuninganna Teatris!
Jabur teelaudkond. 