Kuidas ma politsei kutsusin

Kõndisin mina täna rõõmsal meelel Kalamajas, kui silm ootamatult midagi ebaloomulikku tabas.
Nimelt oli Niine ja Põhja puiestee niigi ohtlikule ristmikule parkinud (!) ennast üks hall Pežoo. Ohutuled vilkusid nagu kord ja kohus ja kõik oleks justkui viidanud sellele, et kellelgi on autoga probleeme…

…kui poleks olnud asjaolu, et auto roolis ja kõrvalistmel olid kaks noormeest – silmad kinni ja pead kuidagi nõmedalt vildakile vajunud. Mina kui äärmiselt pessimistlik ja muidu sünge loomuga inimene vaatasin muidugi kohe, et nää, surnud.
Kohkusin ära, vaatasin tuhinal ringi, et ega keegi mingit filmi ei vänta või muidu huumorit ei tee, aga paistis, et stseen oli täiesti ehe ja päris nõme.

Mis ma seaduskuulekas kodanik ikka muud oskan teha – helistasin politseisse, ütlesin, et jumalast vales kohas pargib ennast üks auto ja sees paistavad üsna vähe teadvuselolevad mehed. Kui ma olin kõik maailma detailid neile ära rääkinud, paluti mul kohale jääda ja öeldi, et kohe tuleb auto.

Tuligi. Politseinikud sammusid auto juurde ja hakkasid aknale koputama. Koputasid ja koputasid, ja siis koputasid muudkui veel. Ei midagi. Politseinikud koputasid juba nii kõvasti, et võinuks arvata, et ühe Prantsuse väikeauto aknad ei ole nii kõvaks koputamiseks üldse loodud.
Peale väga pikka ja jõhkrat koputamist hakkas juht justkui liigutama. Pilgutas aeglaselt silmi, vaatas segadussesattunult ringi ja üllatunult talle taskulambi valgusvihku näkkusuunavat kordnikule otsa. Peale kõvahäälset ja nõudlikult mitu korda esitatud korraldust uks avada, mille peale juhi seitsmes meel paistis tõrkuvat – (noh, et: “Tead küll, et kui ukse avad läheb jamaks!”) – tegi ta lõpuks ikkagi ukse lahti. Mees sunniti autost väljuma ja kui talt nime küsiti, kehitas ta multifilmi jänese kombel teatraalselt õlgu.

Kuna mind ei paistnud enam vaja minevat ja päris külm oli ka, hakkasin ma vaatemängust õrnalt eemalduma. Mind saatsid ranged venekeelsed küsimused juhi nime ja põhjuse kohta, miks ta nii kuradi vales kohas tudib.

Miks mehed ära väsisid, kuidas neil õnnestus nii kohutavalt vale koht leida, kellel tuli mõte ohutuled sisse lülitada ja kui kohkunud ma oleks, kui nad olekski surnud olnud – need küsimused jäävad mulle igaveseks vastuseta.

One response

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s