Sanstetokraatia*

Tuba on vaikne, välja arvatud põrandalambi kupli all krõbistav hiiglaslik ööliblikas.

Tulin just bridžimängult väga terava noodiga ära. Ütlesin, et olen selline närviline ja lahkusin. Koduteel püüdsin välja mõelda, mis või kes mind närviliseks ajab. Lihtsat vastust ei ole olemas. Mõned inimesed, ootamine, teadmatus, lihtsate vastuste puudumine.
Siis püüdsin nime anda olukorrale, mis sees valitseb. Selgus, et sellist sõna* pole ilmselt olemas.

Vähe on inimesi, kes praegusel ajal mu patareisid täidavad, mitte kohutava kiirusega ei tühjenda. Ja koguaeg jääb neid vähemaks.
Aga vähemalt ma ei ole (enam) vihane. Tüdinud, ülbe, kuri ja kohutavalt kannatamatu, jah. Aga mitte vihane.

~

Kuid siinkohal uus rubriik iseendale: Kui on nõme halisemise postitus, siis lõpus loetlen kolm asja, mis on hästi.

  1. Avastasin enda jaoks Vonneguti. “Tapamaja 5” on nii kohutavalt hea, et ma ei raatsi seda üldse lugeda, sest muidu ta saab ju läbi.
  2. Uued tarbetud, aga toredad teadmised. Eriti alkoholi alal.
  3. Mu 70ndate stiilis emasoeng.

Lisaks olen noil päevil Vääna-Jõesuus millimallikate keskel ujunud ja emaga loomaaias käinud ja poistega Gimleteid ja veini joonud ja täna vedelesime Pearuga Stroomi ranna hobustesektoris ja vesi oli nagu supp.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s