Teeks

Minu vaim tõmbab nagu tee. Tunnen, kuidas see üha kangemaks läheb. Mingu. Mul on seda vaja.

Vaimutee on juba piisavalt kange, et mind tagant piitsutada. Järgmine raamat tahab tõlkimist ja tähtaeg terendab üldse mitte kaugel. Avastan üllatusega, et jälle jõuan ennast sundida. Pean küll kummastusega tõdema, et kusagilt on mulle tekkinud müstilised tutvused, kes minu sunniraskustest kuuldes ei paku mitte ainult julgustavaid sõnu, vaid suisa amfetamiini, aga minu vaimutee on piisavalt kange, et viisakalt keelduda.

Vaimutee on piisavalt tugev, et võtta ühendust ammuse sõbraga, kes nüüd inimestel end rannalihaks voolida aitab. Tahan ka. Vaimutee võib ju tugev olla, aga liha on veel nõrk. Olgugi et üleliia ei ripu ega punnita, aga kaugel seegi on.
Asi ei olegi vist selles, et ma viimasel ajal palju aega bikiinides veedan – talisuplemisel oleks ehk hülgefiguur tänuväärsemgi. Vahest pole asi ka niivõrd selles, et ma ju tean, et peaks liigutama. Ilmselt on asi enesetundes, mida ma igatsen. Ja üldises jaksamises. Ja natuke ka selles, et minu ümber ja lähedal on inimesi, kes panevad mind tahtma ilusam ja tugevam ja vingem olla.

Vaimutee tõmbab edasi. Rohkem ja rohkem püüan ennast kuulata. Kui on vaja öelda ei, siis öelda ei, isegi kui on raske. Isegi kui olen juba jaa öelnud. Isegi kui see on üsna ammuse unistuse täitumise moodi. Veel ei ole valmis, tee ei ole valmis.

Vaimuteel on huvitav maitse. Tervislik, tasakaalukas ja naljakas. Annab sooja, paneb külmalt. Sobib hommikuste võileibadega või väljas söömise kõrvale, kui eriti millestki rääkida ei oska.
Sõltuvusttekitav on see maitse. Ja igatsust.

Vaimutee mõjugu ihule ja hingele. Näe, paneb end liigutama. Paneb unistama. Paneb pilotkat kandma ja silmalõikusele registreeruma. Paneb plaane tegema ja jalakarvu ajama. Pangu.

Head teed mulle.