Rooma-jooma-hooma-kooma

Käisin Roomas. Oskus vaimustuda on kusagile kadunud…võib-olla oli asi ka inimestes.
Särava(i)mad hetked olid need, kui naabripoiss Zackarie’ga fäänsid olime. Riietas mu pealaest jalatallani kõrgmoodi ja rääkisime 6. korruse rõdul õnnetust armastusest. Ja siis viimasel päeval, kui minu kaasrändurid olid juba lennuki peale läinud, tuiasime mööda Rooma kesklinna, sõime peeneid prantsuse küpsiseid, jõime proseccot ja nautisime tuhandete aastate pikkust ajalugu.

Kiventši.

Ajugümnastika baariostmise teemal. Kas, miks, kuidas ja miks praegusele omanikule tundub, et mina oleks hea valik?

Kaks päeva peale seda, kui ma näoraamatusse lajatasin, et lähen sotsvõrgutamisest pausile ja kurtsin, et nagunii keegi seda ei loe, sain teada, et keegi loeb. Ameerika suursaadik ütles mulle eile Lennusadamas muheledes, et loodetavasti tulen ma varsti pausilt tagasi, kuna ta riili-indžois-mai-pousts. (Oh, mis te nüüd!)

Hiiglaslikku sinist Like-logoga torti süües mõtlesin, et võib-olla tõesti…võib-olla tõesti.

Kuna tööd on vähe(m) ja see ei inspireeri ja kevad ajab köhima ja kõik tundub kuidagi nüri, siis pikalt ei kirjuta ja kauaks ei jää. 9 päeva pärast on jälle minek.

กว่าและออก

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s