Hoosolek

Täna oli koosolek, homme on koosolek ja peale seda veel üks (teine) koosolek, ülehomme on reede puhul kaks koosolekut.
Turundajad ja kommunikeerijad on täiega karjaloomad – üksi olemine neile ei sobi ja aina tahaks koos olla. Mina seevastu oleks parem omaette, soovitatavalt pidžaamas, ja saaks vajaliku informatsiooni muid kanaleid pidi, kui seda on tunniajased heietamissessioonid või briifingud või seminarid. Näiteks postikaardiga. Või lühikese ja lööva e-mailiga. Või tordile kirjutatult.

Aga kui peab koosolema, siis ajan ennast ikka kohale.

Koosolemiste ja koolituste tulemusel hakkab mulle vägisi see asi selge(ma)ks saama. Endiselt puiklen sellele tähtsust omistades, endiselt on see minu jaoks samasugune soe aur nagu humanitaarteadused ja valimisdebatid, aga…hakkan otsast juba õhuvoolude liikumist märkama. Neid suisa ise suunama. Tuleb lausa tunnistada, et rohkem kui ühe korra olen ka ise (täiesti teistes kohtades ja teiste inimestega) avastanud end ühistegevusi plaanides nende võimalikke ja vajalikke turunduslikke aspekte välja toomast.

Turundus-shmurundus.

P.S. Täna oli see Comedy Estonia värk NYC Piano klubis. Igati hea õnnega seotud ürr, peab ütlema. Kõigepealt see, et võitsin sinna kaks priipääset. Jõudsime Greetega 15 minutit enne algust kohale ja avastasime, et ahoi, kõik istmed, pealsed, servad ja vabad pinnad on inimestega täidetud. Seisime TV3 kaameramehe kõrval ja jälgisime pisut heitunult ent huviga kuidas kõik peale meid saabunud inimesed täpselt samad liigutused läbi teevad, et kohta leida, mis me juba teinud olime. Siis hakkas peakorraldaja, punaseruudulise särgiga austraalia naljamees Louis inimesi ühele ja teisele poole nihutama ja astus lõpuks läbi vahekäigu, sõrmed rahumärgina püsti.
“Kaks kohta esireas.”
Mina reageerisin häbelikult. “Noh, me võtaks.”
“Just. Sa oled Annika, eks? Tulge siis.”

!

It’s like I’m famous.

Ruigasime esireas naerda, sest see pidavat terviseks olema. No antud õhtupoolik oli sel juhul täielik vitamiin, võin selle peale mürki võtta!