Jää

Olen külmade tulekuga kibedaks muutunud nagu põllukurgi vale ots.
Susisen laste peale, tigetsen tuttavatega ja kõige heamate vastu olen täielik tropp.
Tea kas tõesti on rentslisse voolava aasta Suured Tunded minus täie auruga käärima läinud või on vihane trennivunk kuidagi negatiivselt toimima hakanud, igatahes… Nii on.

Fortuuna, va libu, näib aga siukseid tigedikke soosivat, sest võitsin täna sotsvõrgustikus kolistades kolmapäevasele Comedy Estonia naerutamisshowle kaks vabapääset. Õu jee. Kui keegi hädasti minna tahab, siis andke teada, sest minu peale kulub iseenesest ainult üks pilet.

Rõõmu-uudiseid veel niipalju, et istusin täna köögilaua taga, villane müts peas, sall kaelas ja lugesin Platonit. Ei ole veider esteet. Õhutasin hoopis tube. Õhutasin, sest Kaljukoobas hakkas omale sinist sammalt peale kasvatama suurest rõõmust, et november nii üle mõistuse niiske on olnud. Loodetavasti see toimib, sest ausõna enam kolida ei viitsi.

Ja see reedene pikajuukseline poisslaps Levikas, kes vandus, et ta on hea tantsija, oli valevorst.