Novembrihuumus

Kuidas kirjutada nii, et sa saaks aru, et see sinust on?
Kuidas kirjutada nii, et see sinust ei oleks?

Läbi erikujuliste tõdemuste olen sel nädalal läbi põdenud hetkelise kirjandusliku kõhukinnisuse. Lihtsalt ei oska, või, saa. Sisemine tsensuur ja novembrihallusest kokku sulanud juhtmed ei lase enam sisemuses sõnadel tekkida. Siiski-siiski, kroonikapidamise huvides tuleb mõned asjad üles tähendada.
Üles tähendada seda enam, et vintage-kleit ja/või Diana maalitud tume pea tasusid end veidral moel suuresti ära. Pühapäeval lemmikkeldri baaripukil jalgu kõlgutades ja hr Vello katkematu teadmisteoja vulinat kuulates, tabas kõrv pisut kaugemal istuva välismaalase märkust, kui ta leti taga seisvalt baaritöötajalt lõuaga minu suunas osutades küsis:

“Kas ta on kirjanik? Ta näeb välja nagu kirjanik…või vähemalt nagu keegi, kes peaks kindlasti midagi kirjutama.”

Eks ma siis proovin ikka veel kirjutada.

Nädala algus tõi vestluse, mis mind siiani räigelt muigama paneb. Õiglaselt ja üheselt kirjeldavaid sõnu selle jaoks eesti keeles ei ole. Jäägu nii – trükimusta see nagunii ei kannataks. Hindan kõrgelt inimestes oskust mind sõnatuks muuta ja rohkem kui lugupidamisest (loengus ei räägita!) kaotasin ma kõnevõime arusaamisest, et viie ja poole aastaga ei ole midagi muutunud, aga kõik on täiesti teistmoodi.
Promotakse elukestvat õpet – ju ma siis seda teengi. Aega pole raisata. “Elu on nagu vargus – haara mida saad ja lase jalga!”

Muuseas, minu alma mater sai esmaspäeval 25 aastaseks. Palju õnne, väike EHI!

Akadeemiline laine laksus ka teisipäeval, kui me Elega üle pika aja jälle hambad Butlerisse lõime…ja taaskord pidime nentima, et see ei lähe mitte. Mitte, et läbi närida ei suudaks, ei. Lihtsalt maitse ei meeldi.

Ilmselt võtame järgmiseks midagi lõbusamat ette – näiteks tulumaksuseaduse…

Kolmapäev tõi teatri: Aeg ja perekond Conway Linnateatris. Ei olnud säärane kultuuripai nagu mõned nädalad tagasi nähtud Utoopia rannik, aga Linnateater võlub ikka. Võlub inimestega, võlub momentidega.

Tasakaaluks kogu sellele akadeemilisele ja kultuursele mõttetegevusele käin ma kahel korral nädalas füüsiliselt oma frustrat välja elamas, pekseldes ja vehkides BodyCombati stiilijuhendi järgi. Ei teadnudki varem, et ma vihane olen. Ei teadnudki varem, et viha nii hea kütus on. Metallica, Fall Out Boy ja P.O.D. järgi rusikate, küünarnukkide ja põlvedega Meritoni spordisaali spordisokisooja õhku tampides saan ma tunni aja jooksul endast rohkem mürke välja, kui pärast kuudepikkuseid tagaselja-diskussioone ja leedrimarjamekiga detoks-kuuri.

Nädalavahetuslikule meeleolule lõi hääled sisse eile koos Greetega Levikas plaadikeerutamine. Pean ausalt üles tunnistama, et plaate keerutas peamiselt minu võimekas kaaspiloot, kuna esmalt näpsas mu tunniks ajaks ära Levika-Madis. Kui ma siis lõpuks puldis maandusin ja mõned lood jõudsin keevitada, arvas meid mõnda aega jälginud šikis ülikonnas ja kaelasidemega ehtekunstnik, et peaksin plaatide asemel ilmtingimata hoopis temaga natuke tantsu keerutama. Ja keerutada sai ikka kohe derviši kombel.
Olen alati pisukese kadedusega jälginud inimesi, kes ennastunustavalt põranda poognatega täidavad, pealtnäha väga kergeid keerdusid sisse võtavad ja nõtkeid naisterahvaid, kes puhta pesuna noormehe käsivarrel rippudes juustega põrandat pühivad.
Tänu, taaskord, Greetele – kes mind on suutnud mõnevõrra tantsuliselt dresseerida, võisin nüüd ehtekunstniku tüürimisel Levika ülemise korruse saali õhku oma pöörlemistega niimoodi ventileerida, et veetase seinale maalitud Ülemiste järves tõusis paari pügala võrra.

Kui sellest on ikka veel vähe, võin mainida, et päevi täidavad ka turundus- ja kommunikatsiooniosakonna koosolekud, tuttava kunstniku projekti jaoks eksperimentaalkirjanduse tõlkimine, Levika filmiõhtute orgunn, pasteedileibade söömine ning Neil Gaimani lugemine. Ja oht on, et vist lähen Portugali ka mingi päev.