Võrgutaja päevaraamat: Mõru epiloog

Sest mina olen hinge segadus, kes ainult ootab Sinult sõna.

Kui hirmus! Kui hirmus on lugeda raamatut, mis lummab, vaimustab ja lohutab sind päevi. Ka siis, kui parajasti ei loe, mõtled heldimusega loetule ja unistad järgmisest korrast kui jälle kahekesi jääte. Kui hirmus on tõdeda, et varsti saab see rõõm otsa, kuna sellised kirjanduslikud kohtingud on paratamatult laenatud aeg; aga siiski loodad, et viimastel lehekülgedel on peidus mingi kutse, mõni rida, mis lubaks, et kui ka raamat läbi saab, ei ole see veel kõik.

Kui kohutav on leida, et raamat, mis andis sõnad, millega kirjeldada armastust, mis inspireeris ja saatis ja oli sinuga koos, tõmbab lõpuks kõigele kriipsu peale. See oli vaid mäng, filosoofiline inimkatse, võimalus end proovile panna. Ja nüüd ei olegi enam midagi.

Oleksin ilmselt vähem solvunud, kui raamatukaante vahelt tulnuks välja käsi ja mulle kõrvakiilu andnud.

Armastus on kõik; seetõttu on armastaja jaoks kõik kaotanud tähenduse; ainult tõlgendusel, mille armastus annab, on tähendus.

S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”
(lk 122,  lk 129)