“…me oleme ju tegelikult krantsid.”

Vestlusele vahele segamine on ebaviisakas asi. Sellesse võib suhtuda kõrgi ignoreerimise või külma hukkamõistva pilguga, sel ajal kui vahelesegaja häirimatult oma sõnajahu puistab. Ent kord mõnetuhande vahelesegamise jooksul tuleb ette selline vahelesegamine, mis on nii kuramuse puhas kuld, et esialgne vestlus ununeb sootuks ja vahelesegamisest saab uus kandev diskussioon.

Levikas segab alati keegi vahele.

See kuidas end seal baarileti taha parkides, teetassi või džinntoonikuga, sõbraga või ilma, on alati võimalus mõne uue ja kentsaka või huvitava või isevärki või purjakil inimesega ükskõik millest rääkida, on täiesti eraldi diskursus inimsuhtluses. Vahel saad uusi tuttavaid, teinekord õpid oma piire tundma. Vahel õpid midagi uut.

Üleeile vaimustusin. Ja õppisin midagi uut, nii uut, et tekkis tahtmine minna EHI ust kaapima, et miks nad ometi nelja aasta jooksul kordagi sellest ei rääkinud, millest härra Vello mulle eile pikalt ja kirglikult pajatas.

Lugu läks umbes nii, et läksime Viperiga – kes on peaaegu juba päriselt tagasi Eestis – Levikasse, et talle seal üks jäätisekokteil võtta ja kitarri(tu)-Madisega kohtuda ja niisama Tallinna õhtut nautida. Upitasime end kolmekesi pukkidele, võtsime joogianumad ette ja vestlesime kesteabmillest, kui minu vasakul käel istuv valge juuksepilve ja -habemega Jumala moodi vanem härrasmees kuldsed sõnad lausus:

“Probleemid algavad kõik sellest, et me oleme ju tegelikult krantsid.”

Edasi selgus, et härra on töötanud kaua-kaua kalaaretajana – eriala, mis minus naiivseid küsimusi (“Miks? Mida?”) tekitas, aga eriala, mis härra Vellole on samas toonud sügavaid teadmisi kõiksugustes haakuvates ja mittehaakuvates elulistes küsimustes. Kuna kalad ja inimesed olla väga sarnased. Ikka kohe väga ühte moodi. Näiteks, kui ristata kaks kala, siis tuleb mitu põlvkonda krantse (!), aga umbes 7-10 põlvkonna pärast jõuad tagasi täpselt selliste isenditeni, nagu algselt ristati. Kui härra Vellol oleks rohkem aega, siis tahaks ta sama asja inimeste kohta tõestada.

Kas pole mitte põnev?

No hea küll, kui kalandus pole päris teie kirg või salahobi, siis jõudkem tagasi selle juurde, miks me kõik tegelikult krantsid oleme.

Nimelt põlvneme me kõik muistsetest Himaalaja mäestikus, Shambalas, elanud jumalustest, kes siis inimahvidega segunesid. Pooljumalikud, poolinimlikud – üleni krantsid. Ja sellega saabki kõik inimmured selgitada. Vähemalt härra Vello veendumus on säänne.
Lisaks rääkis ta mulle GoogleMapi täpsusega, et kui Lõuna-India tipust, Trivandrumist Chennai poole sõitma hakata, siis Madurai läheduses on koht nimega Vellopuram.

!

“Puram”, selgitas ta, “tähendab sanskriti keeles “kohta”, nii et Vellopuram on otsetõlkes “Vello koht”. Ja hindude uskumuse kohaselt on Krishna järgmise ümbersünni nimi Vello.” Ja Vello on vana eesti kuningate nimi, mis ilmselt läheb ikka kaugele Shambala-aega tagasi.
Valge habemepilv tõusis kelmikas naeratuses paari sentimeetrijagu kõrgemale, kui härra kõkutas ja oma salaplaani avaldas: “Peaks sinna Vellopurami minema, passi näitama ja ütlema: “Ma olen nüüd kohal!”
Pakkusin, et hindudele meeldiks see väga.

Lisaks ütles härra Vello, et järgmiseks presidendiks hakkab Siim Kallas.