Metalset mäletades

Tahaks öelda, et eriti midagi ei toimu, aga tegelikult ju toimub, kogu aeg, nii palju. Sees ja väljas, toas ja õues, peas ja põues.

Täna käisin kinos. Metallicast on valminud kontsert-film, mida nüüd kolm-dees näidatakse ja ahoi, oli alles elamus. Kui thrash metali kuld vähegi südame põksuma paneb, siis peab selle loomulikult suurel ekraanil ära vaatama. Mina lõugasin Coca Cola Plazas valjuhäälselt Master of Puppetsit kaasa laulda ja keegi isegi ei pööranud pead. Ilmselt tegid ise sama asja. Lavashow ja efektid olid ikka nii vinged, et unustasin vahepeal pilgutada. Meeldivalt sünge vahesüžee lisas asjale pinget, mitte, et metalsed vanamehed üksi mind huult purema ei suudaks panna. (Kirk Hammet, mida sa sööd, et sa nii hea välja näed, kuram?!)

Gimme fuel, gimme fire, gimme daba-daba-daa! Pauhh!

Lisaks sain kätte oma proovitöö ülesanded (minu jaoks kolmandast) töökohast, millele kandideerin. Võlusõna on copywriter. Näis. Mõte liigub, esialgu küll närvilise kriginaga ja mitte soovitud kõrgusel, aga küll ma ennast käsile võtan ja esmaspäevaks neile väärika kirjutise saadan.

Eile oli päev peaaegu tunni täpsusega paika pandud, aga see ei tähenda, et üllatusi ei esineks.
Olin kutsutud Ameerika saatkonda inimõiguste organisatsioonide esindajate lõunale. Kohale jõudes ja täiesti jaburast turvakontrollist lõpuks läbi murdes sain teada, et “tänu” USAs toimuvale on saatkonna rahakraanid ka kinni keeratud ja lõunasöögi asemel pakuti meile kraanivett ja istet. Istusin kirikute nõukogu ja juudi kogukonna esindaja vahel, silt “LGBT” ees ja mõtlesin, et kui siin nüüd lahmimiseks läheb, siis saan vist mõlemast suunast. Nii ei läinud. Oldi diplomaatilised ja kõik purssisid inglise keelt, suursaadik ja Deputy Chief of Something Important noogutasid mõistvalt ja keegi pani midagi kirja. Pooleteise tunniga saime ühele poole ja nihkusime õue, jalutasin herr Internetivabadusega Solariseni ja olin meeldivalt üllatunud tema huvist ja kursisolekust. Veel rohkem olin üllatunud, kui väga tõsise moega ämeerika suursaadik mulle Näoraamatus sõbrakutse saatis. Vaatasin hindava pilguga oma f***-sõnu täis pikitud viimase aja postitused üle ja lisasin pisut kõhkleva näpuliigutusega rahvusvahelised head suhted oma semulisti.

Peale seda kimasin Keskusesse, et seda mõned tunnid avatuna hoida. Seejärel haarasin koogikarbi kaasa ja väisasin Koskorite elamist, kus sain süüa ja kassi paitada ja last imetleda. Nende last võib muuseas ka linnapildis imetleda – kui te juhtumisi Laima uuest plakatikampaaniast mööduma juhtute, siis ilusa lastmusitava “isa” süles on just nimelt pisike punapäine Katarina.
Rohkem kui uued poliitikutest tutvused pani mind õhku ahmima ema-Koskori saladuskatte kergitamine, et kui isa-Koskori ükskord nõusse saab, siis lülitatakse mind ja mu lolle nalju pisi-Koskori ellu natuke rohkem kui ainult liberaalse tädi Alice’ina. Juhhei.

Kõht täis ja saba rõngas, kepsutasin koju, et sealt plaadid haarata ja Levikasse kihutada, kus ma 11st alates muusikat mängisin. Greetega koos! Greete oli haige, aga muusikat mängis ta ikka nii nagu ei keegi muu, ikka kohe väga hästi. Ja koostöö sujus nii mõnusalt, et keegi ei tulnud meid isegi tantsimisega segama.
Siiski! Ühel hetkel tulid kaks noormeest, üks oli suisa nii fänn, et oli täpselt minuga ühesuguse särgi selga pannud… Aga kostüümidraama sinnapaika jättes, läksid noormehed üsna varsti koju ära.

Haa haa.

Ja siis läks Greete ka ära.
Ja siis ma hakkasin masinast metalit müristama ja Johannes ja Arvid, kes on Levikale niisama omased kui suitsused kiviseinad, tulid ja möllasid ja siis me seal kella 2 paiku öösel trampisime ja hüppasime ja karjusime Limp Bizkiti ja Rage Against the Machine’i lauludele tulihingeliselt kaasa.
Koju kella kolme paiku. Magama kella nelja paiku. Noorus on ilus aeg, rokid täiega.

Ühel päeval tundsin, et olen vajalik osa kollektiivist, kuhu kuulumise vastu ma mõnevõrra miskipärast põtkinud olen. Korraks oli soe tunne. Korraks oli hästi tore ja oma ja meenus aeg, kui töötamine ei olnud miski, mida ma kodus pidžaamas tegin, vaid miski, mis tähendas teisi inimesi ja töölaudu ja vestlusi peredest ja ülemustest ja plaanidest. Ja teineteisega arvestamist.

Ühel ööl sattusin juhtumisi vaatama, kuidas “noolt mängitakse.”

Ühel ööl möödusin naisest, kes oli elust väga räsitud.

Ühel päeval ostsin palju raamatuid ja plaate ja kapuutsiga pusasid.

Ühel päeval läksin peale kahte tundi magamist juhatuse koosolekut korraldama ja läbi viima. Ja peale seda tahtsin ainult magada, aga olin lubanud, et lõbustan Tartust tulnud inimesi…aga ka nemad olid väsinud ja kuidas me siis kolmekesi minu voodis pärastlõunal tukkusime nagu soojad ja unised kilud.

Kõigil päevadel on mul hea meel, et ma siin elan, sest siin on NII hea.

Ühel päeval tean ma täpselt mida tahan ja võib-olla ühel päeval on mul ka see olemas, keda mida tahan.

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s