Ühe autoõnnetuse anatoomia

09/04/13

Me olime eelmisel päeval mägilinna sõitnud. Naersime nii palju, nii kohutavalt palju, sest kõik oli nii naljakas.
Söök ei olnud väga hea, aga kookosest villitud ähmane kääritis tegi pea uimaseks ja poissmeestepeole hiljaks jäänud kandilises pudelis tekiila põles poiste silmis. Ja jahe mägiõhk meelitas kõiki öösel jalutama peale minu. Mind külmade ja pimedate öödega ei võlu.
Magasime hommikul kaua.
Kuigi kellaaeg kiirustas tagant, läksime ikka veel edasi, sest vaated olid seda väärt. Sest käänulised mägiteed, kus iga pöörde tagant ilmutas end uus hingemattev stseen olid seda väärt.
Peatusime kurvi peal, kus toreda naeratusega vanem naisterahvas müüs puuvilju. Mitte keegi ei ole mulle mitte kunagi öelnud, et passionivili on nii hea. See kuidas kollase kera saab taskunoaga pooleks nüsida ja kuidas seemnetarretis su suus maitsest plahvatab – see oli lihtsalt nii võrratult hea. Ostsime neid terve kotitäie kaasa, lisaks veidraid hapukasmagusaid tomatilaadseid punaseid vilju ja värskeid porgandeid.

Lõpuks olime tagasiteel.
Mina ja Nitin arutlesime selle üle, mis loomad me oma istandusse võtame, kui selle ostame. Mina ütlesin kassid. Tema ütles piisonid. Krithika naeris.
Panin halli Tegani ja Sara pusa mitmekordselt kokku, sättisin selle siis Nitini õlale ja toetasin pea.

Vihm hakkas ootamatult esiklaasi piitsutama.

Ühel hetkel olid vist kõik vaikselt, sest ma tean, et ma ei rääkinud midagi ega kuulanud kedagi siis, kui Dahlia kohkunult hüüatas.
Ma ei mäleta, mida ta ütles, aga ma teadsin, mida see tähendas.
Akash püüdis rooli järsult paremale pöörata, aga siis oli juba hilja.
Ja siis ma nägin puid.

Keegi karjus. See võisin mina olla, aga see võis ka keegi teine olla.

Kõik meie ümber rappus, asjad lendasid pilla-palla ja nägin omaenda jalgu, kui üles vaatasin. Kui auto oli ühe korra üle katuse pööranud, jäi see hetkeks pidama ja lootsin, et nüüd on kõik, aga ei olnud.
Iga järgmise pöörlemisega mõtlesin uuesti ja uuesti kas järgmine kord on valusam. Ja kas siis läheb kõik pimedaks.

Ja siis jäi auto seisma.

Olin jäänud nii, et ei saanud või ei julgenud end liigutada, kuidagi veidra nurga all, turjale toetudes, jalad õhus. Kuulsin, et keegi kusagil liigub, aga see keegi, kes minu kõrval, istme ja autoseina vahel oli, jalad minu poole, ei liigutanud üldse. Ja ma jõudsin mõelda mis siis saab, kui keegi surnud on.
Ja siis ma vaatasin oma särki ja mõtlesin korraks, et ma olen vist kohutavalt vigastada saanud, sest valge pluus oli üleni punane.
Aga ma ei tundnud, et kusagilt valus oleks.
Ja siis ma vaatasin uuesti ja nägin seemneid ja peale hetkelist segadust sain aru, et varemostetud puuviljad olid kõikjale laiali veerenud ja katki läinud.

Ja siis ma hakkasin hüüdma.

“Aidake mind!”

“Aidake mind!”

“Aidake mind!”

Akash sikutas autoust ja sai selle lõpuks lahti ning tõmbas mu välja.
Dahlia oli juba auto kõrval.

Kui ma lõpuks Krithikat nägin, hakkasin esimese hooga kohe ta näo pealt puuviljamahla ära pühkima, sest kogu ta otsmik oli sellega koos, aga ta tõrjus mu käe eemale. Ja siis ma sain aru, et tema näo peal ei olnudki see punane veider tomatimahl. Ja ta oli hirmus nukker, kui ta läbi hammaste ütles, et ta nina võib murdunud olla.

Nitin ja Akash hakkasid meile seletama, et peame mäest tagasi üles minema, tagasi tee peale, aga ma keeldusin minemast kuni ma oma kotti ei leia.

Ja siis ma tundsin sipelgaid.
Jalgadel. Kätel. Peas. Suuri punaseid sipelgaid. Ja see oli hirmsam, kui kõik muu.
Nägin oma kotti autost mõne meetri kaugusel ja see oli paksult sipelgatega kaetud. Ja ma ütlesin Nitinile, et ma ei saa ilma oma kotita ära minna, sest mu pass on seal, aga… Ma ei saanud lauset lõpetada, sest ma pidin sipelgaid minema ajama. Paaniliselt rapsides, viha ja hüsteeria vahel valida suutmata. Mida kauem ma seal seisin, palmilehtede ja põõsaste ja niiske džungli alustaimestiku sees, seda rohkem minu peale sipelgaid ronis.

Teeservas oli peatunud kolm või neli autot ja buss, seal oli ligi 30 inimest, kes kõik lihtsalt v a h t i s i d. Ja see oli vastikum kui avarii ja sipelgad kokku. Lihtsalt see uudishimulik aga osavõtmatu passimine.
Ja siis ühel hetkel sai see veniv aegluubis olemine otsa ja kusagilt suruti mulle mu seljakott sülle ja meid suunati kõiki bussi peale, et saaksime järgmises linnas haiglasse minna.

Telefon ja fotoaparaat, mis juhiistmetaskus olid, jäid kadunuks.

Postscriptum: Krithika nina ei olnud murtud ja talle tehti otsaette üks õmblus.
Dahlia, Akash ja Nitin pääsesid väga kergelt ja minu seljavalu on praeguseks juba
peaaegu kadunud. Ainult kummardada veel hästi ei saa. Kõik on korras, ausõna.

Advertisements