Lasen rahus kõik mööda

India jutud on endiselt kirja panemata, aga sinikad hakkavad juba paranema.
Pilte ei ole endiselt, ei saadetud, ei joonistatud.
Projekt paneb pea valutama.
Tegemist tahtvate asjade nimekiri on miilipikkune.
Nina on juba mitmendat päeva vastikult tatine.

Aga täna oli üks vingemaid esmaspäevi üldse. 

Paula helistas hommikul ja ütles, et kui mul muud teha ei ole – või isegi kui on, aga seda teha ei taha – siis võiksin lasketiiru minna ja mõned salvetäied kuskile märklaua pihta kõmmutada. Lihtsalt niisama. Ma pole ju varem käinud.

Mõtlesin selle peale umbes kaks sekundit ja ütlesin okei.

Sõitsin rongiga Männikule, jalutasin Trapi teed mööda Kaitseliidu lasketiiruni ja mõne aja pärast sain juba oma esimese õppetunni.
Paula ei tee järeleandmisi, ta tunneb teemat ning on juhendades kannatlik ja täpne.

Kuidas relva laadida.
Kuidas relva hoida.
Kuidas relva lasta.
Kuidas relva üle anda ja vastu võtta.
Kuidas relva puhastada.

Õppisin seda kõike.

Guugli pilt

Kui ma siis 9-millimeetrise Heckler&Koch poolautomaatse püstoli oma külmade käppade vahele sain mõtlesin ma peamiselt kahele asjale:
Kas tagasilöök teeb väga haiget?
ja
Kui palju padruneid kulub enne kui ma 5 meetri kaugusel märklaual mõnda keskmist rõngast taban?

Kümme minutit hiljem venisid mu suunurgad aina kõrgemale ja kõrgemale, kui Paula pooltigedalt-pooljahmunult mu märklauda seinalt alla nokkis, et selle mälestuseks saaksin võtta.

5 lasku – 4 täpselt samasse kohta!
(Märklaud ripub nüüd mu seina peal,
kes ei usu, tuleb külla ja veendub ise.)

Lasin veel umbes 15 pauku ja enamik maandus number 10 kohal (ringis sees). Paar tükki läks ka välja, 9sse ja 8sse, aga see oli pigem kiirustamisest kui millestki muust.
Tagasi toas näitas Paula mu lehte mitmele möödujale, kuid lasketiiru juhataja peatus, vaatas mind ja tulemust, muheles ja ütles: “Sellised tüdrukud mulle meeldivad.”
Järgnes pikk vestlus, tohutult nõuandeid ja see, et proovisin ka õhupüstolit, milles ma küll samasugust talenti üles ei näidanud, kui täiskaliibrilise HK-ga 5 meetri pealt, aga siiski piisavalt potentsiaali, et mind seal nüüd igal ajal tagasi oodatakse. Suisa trenni.
*piuksub õnnest*

Kas täna algas uus ja kõvasti paukuv ajajärk minu elus või mitte, igal juhul üks on kindel:
Tulistamine on võrratult meditatiivne tegevus – tulistamise ajal mõtled sa vaid tulistamisest. Ja selle ajal ja peale seda sinu sees surisev adrenaliin ja ülevoolav erutus pühivad igasugused koitanud muremõtted terveks päevaks minema. Võib-olla ei ole see just ideaalne viis kiirete asjadega toimetulekuks, aga kindlasti on see hetkel minu jaoks ideaalne viis terve mõistuse säilitamiseks.

Mõnele jooga, mõnele kokandus – tundub, et mulle tulirelvad.

Kõmaki!

.

.

(Ja hiljem Ben&Jerry’s õunakoogijäätis. Siinkohal tervitused Katile!)

3 responses

  1. No see anne (mitte naisenimi) oli sinu nimekirjast veel puudu. Ja mis kõik on veel proovimata! :) Õunakoogijäätist oleks tahtnud küll!

  2. Ma käisin eelmisel nädalal Koplis lasketiirus ja minu jaoks oli see maailma kõige hirmsam kogemus!Lasketiir ei ole minusugustele nannipunnidele:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s